17.12.2013
Perth terminal II
Taaskord üks varajane äratus, sest buss Mount Barkeri poole startis kell 9 hommikul.
Asjad olid eelneval õhtul ilust kokku pakitud, jäi veel teha check out ja kiire hommikusöök. BP lähistelt läks buss millega saime loomulikult jälle tasuta sõita ning 20 minuti pärast olime Perthi terminalis number kaks, sealt väljusid rongid ja TransWA (trasport Westen-Australia) bussid. Pileteid meil borneeritud ei olnud aga õnneks oli bussi peal 10 vaba kohta. "ää yal going to mäunt bääker! Ya got lakki wi hääv ten seats left on dä bäs :)" kõlas teiseltpoolt leti tagant. kokku läks 380 km bussi sõitu kolmele maksma 155 daala. Sõit kestis 6 tundi ja poole sõidu peal oli jalasirutus paus keset tühermaa tanklat kus sai ka kiire lõuna haarata.
Jalasirutus paus keset tühermaad
Bussisõit käis mäest üles ja mäest alla. Piisavalt kõrged mäed, et kõrvad pidevalt lukus oleks. Istumise saime endale bussi taha otsa ja kui pool teed läbitud siis bussi mootro mis viimasel piiril töötas, hakkas meie istumise alust kütma. Viimased kaks tundi olid mõnusalt piinarikkad ning saime nautida bussi mootori kuumust.
Sõit lõuna poole viis läbis pisikeste külade ja väga väikeste linnade. Ühtegi kängurut meil näha ei õnnestunud. See-eest veidikene enne kohale jõudmist nägime vinget suitsupilve mis oli arvatavasti bushfire'i (võsa põlengu) tagajärg.
Teekond Mount Barkerisse
Jõudnud kohale Mount Barkeri rongijaama ootas meid ees Dave.
Kõige suurema ja soojema südamega inimene keda siiani Austraalias kohanud oleme. Lahke, arukas, mõnusalt vildaka huumorisoonega ning muheda naeratusega 70 aastane "noor"mees. Tema on see hea inimene kes meid kord nädalas siit farmist 90 kilomeetri kaugusele Albany linna poodi sõidutab.
Küsisime Dave'ilt kas ta meid poodi viib enne farmi sõitu.(Mount Barkeri pood oli palju kallim kui Albany supermarket) Mille peale ta vastas, loomulikult mitte te olete nüüd minu orjad ja süüa ta ei saa :) see siis Dave'i mõnusalt vildakas huumor. Poes käidud ja kahe päeva toit varutud algas ligi 40 km pikk sõit Amuri Creek'i kus asub meie farm. Selle sõidu jooksul jõudis Dave rääkida nii kohalikust elust kui ka sellest mis meid farmis ees ootab, reeglitest, kohustustest ja õigustest. Samuti tutvustas meile kohalikku loomastiku. "Tiger snake is the nastiest animal we have here!" (tiigermadu on kõige õudsam elukas mida siin kohata!) Dave ise on selle eluka käest ka hammustada saanud. Aru sai ta sellet alles siis kui avastas mao ühe kihva enda sääriku seest. Ta veetis 6 nädalat intensiivravi osakonnas. Julgustav jutt enne farmi sõitu. See ei olnud ka kahjuks tema vildakas huumor. Rahustuseks vaid nii palju, et tänaseni (23.12) ei ole me veel näinud ühtegi madu ega ämbliku. (kahjuks ka mitte veel känguru) Farmi maod ise väga ei roni, oli juhtum aga selle maoga tegi farmer üsna kiirelt 1 - 0.
40 minuti pärast olime kohal. Õhk oli endiselt kuum ja ees ootasid meid afgaanid, hiinlased, korealased ja umbes veel kümme eestlast :) Kirju seltskond. Dave tegi meile kiire ekskursiooni farmi territooriumil ja juhatas kätte toad kus saime end sisse seada, pärast seda saabus juba boss Norm kes jagas meile kätte vajalikud paberid tutvustamaks farmi eeskirju ja tööle asumise paberid mis oli vaja ära täita.
Farmi sisehoov
Meie pesa
Elamine sisse seatud saime veel endale köögimajas omad riiulid kuivainete jaoks ja ka vajaliku ruumi külmkappi. Olid jäänud veel mõned tunnid magama minekuni mis algas kella 8 paiku. Esimene tööpäev oli kohe-kohe käes ja selleks, et kell 5:30 põllul valmis olla tuli ärgata kell 4:45…
Tulevased farmerid puhkenurgas
Homseni...
Asjad olid eelneval õhtul ilust kokku pakitud, jäi veel teha check out ja kiire hommikusöök. BP lähistelt läks buss millega saime loomulikult jälle tasuta sõita ning 20 minuti pärast olime Perthi terminalis number kaks, sealt väljusid rongid ja TransWA (trasport Westen-Australia) bussid. Pileteid meil borneeritud ei olnud aga õnneks oli bussi peal 10 vaba kohta. "ää yal going to mäunt bääker! Ya got lakki wi hääv ten seats left on dä bäs :)" kõlas teiseltpoolt leti tagant. kokku läks 380 km bussi sõitu kolmele maksma 155 daala. Sõit kestis 6 tundi ja poole sõidu peal oli jalasirutus paus keset tühermaa tanklat kus sai ka kiire lõuna haarata.
Bussisõit käis mäest üles ja mäest alla. Piisavalt kõrged mäed, et kõrvad pidevalt lukus oleks. Istumise saime endale bussi taha otsa ja kui pool teed läbitud siis bussi mootro mis viimasel piiril töötas, hakkas meie istumise alust kütma. Viimased kaks tundi olid mõnusalt piinarikkad ning saime nautida bussi mootori kuumust.
Sõit lõuna poole viis läbis pisikeste külade ja väga väikeste linnade. Ühtegi kängurut meil näha ei õnnestunud. See-eest veidikene enne kohale jõudmist nägime vinget suitsupilve mis oli arvatavasti bushfire'i (võsa põlengu) tagajärg.
Kõige suurema ja soojema südamega inimene keda siiani Austraalias kohanud oleme. Lahke, arukas, mõnusalt vildaka huumorisoonega ning muheda naeratusega 70 aastane "noor"mees. Tema on see hea inimene kes meid kord nädalas siit farmist 90 kilomeetri kaugusele Albany linna poodi sõidutab.
Küsisime Dave'ilt kas ta meid poodi viib enne farmi sõitu.(Mount Barkeri pood oli palju kallim kui Albany supermarket) Mille peale ta vastas, loomulikult mitte te olete nüüd minu orjad ja süüa ta ei saa :) see siis Dave'i mõnusalt vildakas huumor. Poes käidud ja kahe päeva toit varutud algas ligi 40 km pikk sõit Amuri Creek'i kus asub meie farm. Selle sõidu jooksul jõudis Dave rääkida nii kohalikust elust kui ka sellest mis meid farmis ees ootab, reeglitest, kohustustest ja õigustest. Samuti tutvustas meile kohalikku loomastiku. "Tiger snake is the nastiest animal we have here!" (tiigermadu on kõige õudsam elukas mida siin kohata!) Dave ise on selle eluka käest ka hammustada saanud. Aru sai ta sellet alles siis kui avastas mao ühe kihva enda sääriku seest. Ta veetis 6 nädalat intensiivravi osakonnas. Julgustav jutt enne farmi sõitu. See ei olnud ka kahjuks tema vildakas huumor. Rahustuseks vaid nii palju, et tänaseni (23.12) ei ole me veel näinud ühtegi madu ega ämbliku. (kahjuks ka mitte veel känguru) Farmi maod ise väga ei roni, oli juhtum aga selle maoga tegi farmer üsna kiirelt 1 - 0.
40 minuti pärast olime kohal. Õhk oli endiselt kuum ja ees ootasid meid afgaanid, hiinlased, korealased ja umbes veel kümme eestlast :) Kirju seltskond. Dave tegi meile kiire ekskursiooni farmi territooriumil ja juhatas kätte toad kus saime end sisse seada, pärast seda saabus juba boss Norm kes jagas meile kätte vajalikud paberid tutvustamaks farmi eeskirju ja tööle asumise paberid mis oli vaja ära täita.
Farmi sisehoov
Elamine sisse seatud saime veel endale köögimajas omad riiulid kuivainete jaoks ja ka vajaliku ruumi külmkappi. Olid jäänud veel mõned tunnid magama minekuni mis algas kella 8 paiku. Esimene tööpäev oli kohe-kohe käes ja selleks, et kell 5:30 põllul valmis olla tuli ärgata kell 4:45…
Tulevased farmerid puhkenurgas
Homseni...
Väga mõnus lugemine:) Ootan järge!
ReplyDelete