Vaata alla... See link viib meie edasiste seiklusteni...
liisumikk.blogspot.com.au
...
Thursday, 23 October 2014
Monday, 7 July 2014
Liisu jätkab…
Jätkus meie Eat, pray & love ja nii juhtuski. Leidsime järgmise ööbiskoha 3-eks päevaks Ubudi kesklinnast väljas (4km). Jätkasime oma teed rolleriga, sest nii oli kõige huvitavam. Võtsime esimesest hotellist rolleri 3-ks päevaks, sest need olidki meie viimased 3 päeva Ubudis. Ees ootas meid väga privaatne oma basseini, riisipõllu vaatega olemine, väikses kohalike külas. Tegemist oli 2-osalise villaga, mida üks 50-ndates Kanada mees välja rentis. Hiljem tuli välja, et sattusimegi Eat,pray&Love filmivõtete lähedusse. Koht oli super-mõnus vaikus ja aja peatumise tunne. Siinkohal teeksin talle ka reklaami, sest see koht oli tõesti imeline pluss Jacques (Kanada mees) ja Anita (kohalik Indoneesia naine) olid suurepärased hostijad. Kui satute kunagi Balile, Ubudisse ja ei taha turistilõksus viibida, siis nende koduleht www.anitavilla.weebly.com ja kui broneeringu teete, siis salasõna saate minu või Miku e-maili pealt, väga hea pakkumine. Hind on väga taskukohane (ca 12 € öö per inimene). Kohapeal saab nautida Anita tehtud maistvaid sööke, hinnad sama odavad, kui restoranis. Naised saavad endale ka ehteid ja riideid osta, ilma kauplemiseta pluss omahinnaga.
Puhkeala...
Veel üks puhkeala...
Anita valmistatud Mie Goreng
Hommikusöök...
Eat, pray and love...
Ubud'i kodu...
Kohalikud riisipõllud on ikka omaette vaatamisväärt elamus. Kanada mees teadis rääkida, et vanem naine, kes meie vaateväljal oleval põllul töötas, teenib päevas 6-8 dollarit. Nii nad elavad, söök on laual, katus peakohal ja soe naeratus näol. Neil ei olegi enamat vaja..saime ka oma põllu riisi maitsta, maitses imehästi.
Järgmisle päeval oli kohalikus külas kohalike tseremoonia, mida uudistama läksime. Tundsime endid seal kui võõrkehad, kuigi olime sarangiga kaetud. Ikka nii nagu peab. Astusime templisse sisse, ja siit
mõned fotod, mida nägime.
Saime ka ühe mehega jutule, kes soovitas meil õhtuks tagasi tulla, kuna siis pidi suurem tseremoonia hakkama (naiste-laste tantsud, pillimängud, kuke võitlused, ohverduste annid jne). Mikul soovitati veel pea kinni katta, kui peaksime tagasi tulema.
Otsustasime, et tuleme õhtul tagasi, kuna see koht oli meie ööbimisest ainult 500m kaugusel. Võtsime suuna Bali ühe suurima vaatamisväärsuse juurde- tempel nimega Tanah Lot, mis on ehitatud kaljunukile India ookeani kohal. Külastasime templit täpselt mõõna ajal, seega saime selle juurde jalutada. Kui tuleb tõus, siis saab sinna ainult paadiga. Templisse sisse kahjuks ei pääsenud, ei teagi, kas kohalike pidustuste pärast või muudel põhjustel. Üldjuhul soovitatakse templit külastada siis, kui päike loojub. Vaade pidi olema fantastline ja kirjeldamatu. Tegelikult tahtsime hoopis ühte teist templit külastada, aga GPS ei teinud meiega koostööd ning sattusimegi Tanah Loti juurde Teel sinna otustasime proovida ka kohalike tehtud tänava toitu. Mikk muidugi toitukski ainult sellisest toidust. Olin kuulnud igasuguseid lugusid selle hügieeni ja toidu käitlemise kohta, aga siiski. Proovisin ära ja jäin ellu. Kuna olime ainukesed valged, siis saime koorida ka, aga 2 dollarit selle elamuse eest seal ei ole meie jaoks mingi koorimine.
Bali tänava supp...
Tanah Lot...
...
...
Õhtu saabudes otsustasime ikkagi kohaliku küla pidustustele tagasi minna. Kumbki muidugi sisse ei julgenud minna ja jälgisime seda kõike aia äärest. Kõik tundus nii püha meie jaoks, oma ebamugava olekuga panime ka kohalikud endid ebamugavalt tundma. Kuigi nad kõik naertasid ja olid sõbralikud meie vastu, otsustasime siiski puhkama minna.
...
Riisiterassid...
...
Ja jõudiski kätte meie viimane päev Ubudis. Kuna välja registreerimisega kiire ei olnud, siis võtsime veel sõidu ette Holy Water (Püha vee, indoneesia keeles: Pura Tirta Empul) Templisse. Tegemist oli templiga, mis on rajatud kuumaveeallikatele. See on üks pühamaid templeid Balil ja siia tulevad kohalikud palvetama ja kümblema selleks, et puhastuda nii vaimselt kui füüsiliselt. Ka Mikk läbis selle tseremoonia (välja arvatud reinkranatsiooni, muidu ta vist oleks sinna jäänud) kohaliku templi munga käe all. Minule tehtid lihtsalt õnnistus ja pidin püha vett jooma ja endale pähe panema. Tegime ka templisse väikese annetuse (10000 kohalikku raha, ehk siis 1 dollari).
Pura Tirta Empul
...
...
Puhastus...
...
Ja hakkabki lõppema meie Ubudi-Bali seiklus, tuli ette võtta tee tagasi Kutale, kuna lend läks väga varahommikul tagasi Austraaliasse. Ubudist Kutale kauplesime endale minibussi. Ka see oli omaette elamus..buss meenutas nõukaaegset munabussi. Kutal ööbisime lennujaama lähistel, et saaks varahommikul jala lennukile minna..
Turvavöö...
Emergency exit…
Endine kolleeg ütles, et tema süda jäi Balile..pean tunnistama, et ka tükike minu omast...
Enne, kui Eesti tagasi tuleme, külastame kindlasti seda imelist saart uuesti...jätkamaks sealt, kus pooleli jäi ja lisaks proovime ka kohalike keeles enamat öelda, kui „Suksama“ (aitäh).
Ja siit edasi saab alguse meie seiklus Austraalias teel päikselisse Broome. Sellest juba järgmisel korral ja uuel blogiaadressil
http://liisumikk.blogspot.com.au
Friday, 20 June 2014
21.06.2014
Peale ahvimetsa külastust samal õhtul külastasime kohalikku tantsuetendust, mis rääkis ühe loo hinduismi paljudest eepostest. Kõikidest kohtadest, mida nägime ja kogesime, ma detailselt rääkima ei hakka, võib-olla läheb igavaks. Nägime rohkem, kui oleks osanud ette kujutada. Nägemata jäi veel ca. üle poole saarest. Põhjus tagasiminemiseks…
Petulu külake ja Elephante Gave. Petulu külas asub üks Eesti tüdruk, kellega Austraalias olles ühendust võtsime. Tegemist on Kadri tuttavaga, kes pakub rändajatele peatumiskohta, kohalikele lastele inglise keele õpet, kohta mediteerimiseks, maalimiseks ja muid teid enese leidmiseks. Väga looduslähedane ja kaunis koht olemiseks. Ta on seal toimetanud ligi 2 aastat. Viibisime seal paar tundi ja siis viis seiklus edasi meid Elephant Gave- ees ootas meid troopiline ja ürgne mets koos Buddha templiga. Enne sisse astumist tuli muidugi läbida tee müügimeestega, kes tahtsid, et sa neilt kõike ostaks, kaasa arvatud seelikut-sarongi, milleta sa templisse ei või siseneda. Kuigi ma juba teadsin, et piletit ostes saab selle lihtsalt kaasa, aga seda tänu sellele, et olin selle kohta internetist lugendud. Infoks naistele, kes veel ei tea, siis templisse ei või siseneda, kui sul on ka menstruatsioon. Kõik see info on kirjas enne templisse sisenemist. Mikk sai endale suure kauplemisega väga ilusa palmidega sarongi ja seda kõigest 1 Euro eest. Hind algas muidugi suuremast summast, aga Mikul tuli see kauplemine väga hästi välja. Kauplemine on siin üks osa ostu-müügi protsessist. Isegi politseiga tuleb siin kaubelda, sellest juba hiljem. Saime templis mõlemad Buddha õnnistuse ja teekond läks edasi…
Green School ehk Roheline Kool. Selle kooli tegemistest olin kuulnud Austraalias ja teadsin, et see on koht, mida tuleb vaatamas käia. Kusjuures leidsin selle tänu ühele Eesti saidile koolielu.ee, kus keegi õpetaja oli selle kooli kohta artikli kirjutanud. Väga põnev, olen avastanud ennast huvitumas haridussüsteemist, just selle muutmisest. Mulle ei ole kunagi meelt mööda olnud see, kuidas on mind koolis õpetatud, kuidas praegune õppesüsteem on üles ehitatud -kõik ühe puuga. Arvan, et sinnanahka läks ka minu ülikooli haridus, kui 3 aastat peale keskkooli lõpetamist ülikooli sisse astusin ja peale 1,5 aastat õppimist avastasin, et olen taas keskkoolis, võiks lausa öelda, et põhikoolis. Süsteem ja puuga pähe tagumine samas rütmis, kõik ühes kastis. Oskad saad viie ja kui ei oska saad kahe. Külmavärinad tulevad peale, kui selle peale mõtlen. Tagasi Green Schooli. Kool asub looduse keskel, kõik rajatised on ehitatud pambusest, ühtegi suletud klassiruumi ei ole. Õppesüsteem toimub läbi keskkonna, kus sa elad. Kes huvitub lähemalt, siis siin on veebilink: www.greenschool.org Ma arvan, et kui mina, 28-aastane, sooviksin sinna kooli sisse astuda, siis peaksin alustama 1. Klassist, sest kõrgemad klassid on minust juba arengu poolest ees. Kooli on tulnud kokku õpilasi üle maailma, kokku üle 300 õpilase, nendest 10% kohalikud-indoneesia lapsed. Enam-jaolt on ka lapsevanemad Balile kolinud, kuna kool soovib saada igapäevast vanema toetust. Igatahes suurepärane elamus ja väga erakordne teadmine, et maailma peal on olemas kool, kus lapsed mõtlevad välja, kuidas meie planeedi eest hoolt kanda (hetkel käimas projekt, kus asendatakse plastikpudelid looduses lagunevate kilekottidega), kuidas lapsed saavad hariduse läbi selle, mis on nende tugevad omadused.
Järgmised päevad otsustasime aja võtta meile kahele ja sõitsime natuke linnast välja, seal ootas meid riisipõlluvaatega hotellituba...
Järjejutu katkendiga jätkab Mikk
Kuna Ubud asub küllaltki saare keskel, siis ainuke ujumis võimalus peale klooriveega täidetud basseini on kohalik jõgi, kus põletatakse prügi, käiakse kümblemas, tehakse oma häda ning samuti pestakse kanu. Otsustasime, et rendime veelkord rolleri ja sõidame Nusa Dua randa. Seekord taheti veidi kõrgemat hinda ja kauplemiseks ruumi ei antud. Nii maksime terve päeva eest lausa 7 dollarit... ehk siis tervelt 4 eurot ja 50 senti. Enne seda, kui suuna ranna poole võtsime, otsustasime, et lähme vaatame Tegenungan koske. Navigatsiooni seade taskus kulges sõit probleemideta, ning veidi aja pärast olime eksinud. Olete jõudnud sihtkohta... keset tupik tänavat, keegi ei mõika sõnagi inglise keelt ja pilgud mis sind saadavad jätavad mulje, et oled eisimene valge inimene selles rajoonis. Panime siis oma kohaliku keele proovile ja 15 minuti pärast saime juba nautida vaadet Tegenungan kosele…
Rolleri sõit Balil on nagu elav arvuti mäng, kus rolleriga kihutad. Eriti elavaks muutub see kogemus kui avastad, et Nusa Dua randa jõudmiseks ei piisa külavahe teedel kärutamisest vaid tuleb sõita läbi „pisikese osa“ Kuta linnakesest mööda (märkide järgi 4 realist) seitsme ja poole realist kiirteed. Minule mõjus see kogemus ergastavalt, aga Liisu surus iga möödasõide peal mulle küüned aina sügavamale ribide vahele. Keset kogu seda uudset kogemust märkasin kiirtee serval kohaliku politsei kogunemist ja nii kui härra konstaabel valgeid rolleri peal märkas, venis nägu naerule ja kaikaga kaunistatud käsi viipas meid teeserva poole.
Herrouuu, iu hääv internätsional laitsens? Tere, kas teil rahvusvahelised load on olemas? Yes... Looomulikult. Nhou dis no valid in Bali and Indonesia, Hai give Iu fain 250000 money... ei need, meil siin Balil ja Indoneesias ei kehti, vehkides mingi paberiga mille ta arvatavasti turisti hooajaks välja oli printinud ja väitis, et selle eest meile nüüd 25 dollarit trahvi teeb. Nagu hiljem õppisime oleksime loomulikult ka temaga kauplema pidanud ja arvatavasti oleksime 10 dollarise „trahviga“ pääsenud. Palusime siis mingit kviitungit ka, et sama asja eest uuesti trahvi ei saaks, mille peale rebis härra tüki oma märkmikust kuhu kirjutas peale 7 mingit numbrit ja soovis turvalist teed... Viimane lõik teest viis üle meeletult pika silla, mis ühendab Kuta erinevaid linnaosasid ja seal oli sõit juba veidi rahulikum. Maksime isegi maantemaksu 4000 kohalikku raha, nelikümend dollari senti ja eurodes lausa kakskümend kuus senti. Nusa Dua rand oli arvatavasti ilusaim rand, mida meil Balil näha õnnestus. Räägitakse ka imelistest paradiisi randadest, mida turistid ei ole veel ära trööbanud, mis saare põhja poolses osas peituvad, aga neid peame veel avastama minema. Koju sõit oli veel huvitavam, sest kui minna oli rohkem kui pool teed lõppes meie navigatsiooni seadme aku ja olime keset ei tea mis kohta ja ei olnud meil õrna aimugi kuhu suunda jääb Ubud. Kohalik elu kimab täie hooga mööda ja meie kaks valget selle melu keskel olime korraks täiesti kadunud. Loogiline mõistus ütles aga, et kuidagi on see kõik võimalik ka ju ilma satelliidi juhatuseta ja hakkasime tunde järgi Ubudi poole seiklema. Paaril korral küsisime kohalike konstaablite käest, mis suunas Ubud jääb – iga üks näitas selles suunas kuhu tal oli käsitud liiklus suunata, sest linnas oli suur rongkäik kogunemine. Lõpuks mööda kiirteed sõites sattus meie kõrvale suu kõrvuni naeratav balilane: Oo kus teie pärit olete?... ja muidugi ma olen Ubudist pärit, sõitke minu järgi, meil on seal Ubudi lähedal kohvi farm tulge proovige kuulsat Bali „kaka“ kohvi.
Peale ahvimetsa külastust samal õhtul külastasime kohalikku tantsuetendust, mis rääkis ühe loo hinduismi paljudest eepostest. Kõikidest kohtadest, mida nägime ja kogesime, ma detailselt rääkima ei hakka, võib-olla läheb igavaks. Nägime rohkem, kui oleks osanud ette kujutada. Nägemata jäi veel ca. üle poole saarest. Põhjus tagasiminemiseks…
Petulu külake ja Elephante Gave. Petulu külas asub üks Eesti tüdruk, kellega Austraalias olles ühendust võtsime. Tegemist on Kadri tuttavaga, kes pakub rändajatele peatumiskohta, kohalikele lastele inglise keele õpet, kohta mediteerimiseks, maalimiseks ja muid teid enese leidmiseks. Väga looduslähedane ja kaunis koht olemiseks. Ta on seal toimetanud ligi 2 aastat. Viibisime seal paar tundi ja siis viis seiklus edasi meid Elephant Gave- ees ootas meid troopiline ja ürgne mets koos Buddha templiga. Enne sisse astumist tuli muidugi läbida tee müügimeestega, kes tahtsid, et sa neilt kõike ostaks, kaasa arvatud seelikut-sarongi, milleta sa templisse ei või siseneda. Kuigi ma juba teadsin, et piletit ostes saab selle lihtsalt kaasa, aga seda tänu sellele, et olin selle kohta internetist lugendud. Infoks naistele, kes veel ei tea, siis templisse ei või siseneda, kui sul on ka menstruatsioon. Kõik see info on kirjas enne templisse sisenemist. Mikk sai endale suure kauplemisega väga ilusa palmidega sarongi ja seda kõigest 1 Euro eest. Hind algas muidugi suuremast summast, aga Mikul tuli see kauplemine väga hästi välja. Kauplemine on siin üks osa ostu-müügi protsessist. Isegi politseiga tuleb siin kaubelda, sellest juba hiljem. Saime templis mõlemad Buddha õnnistuse ja teekond läks edasi…
...
...
...
Elephant Cave...
...
...
Green School ehk Roheline Kool. Selle kooli tegemistest olin kuulnud Austraalias ja teadsin, et see on koht, mida tuleb vaatamas käia. Kusjuures leidsin selle tänu ühele Eesti saidile koolielu.ee, kus keegi õpetaja oli selle kooli kohta artikli kirjutanud. Väga põnev, olen avastanud ennast huvitumas haridussüsteemist, just selle muutmisest. Mulle ei ole kunagi meelt mööda olnud see, kuidas on mind koolis õpetatud, kuidas praegune õppesüsteem on üles ehitatud -kõik ühe puuga. Arvan, et sinnanahka läks ka minu ülikooli haridus, kui 3 aastat peale keskkooli lõpetamist ülikooli sisse astusin ja peale 1,5 aastat õppimist avastasin, et olen taas keskkoolis, võiks lausa öelda, et põhikoolis. Süsteem ja puuga pähe tagumine samas rütmis, kõik ühes kastis. Oskad saad viie ja kui ei oska saad kahe. Külmavärinad tulevad peale, kui selle peale mõtlen. Tagasi Green Schooli. Kool asub looduse keskel, kõik rajatised on ehitatud pambusest, ühtegi suletud klassiruumi ei ole. Õppesüsteem toimub läbi keskkonna, kus sa elad. Kes huvitub lähemalt, siis siin on veebilink: www.greenschool.org Ma arvan, et kui mina, 28-aastane, sooviksin sinna kooli sisse astuda, siis peaksin alustama 1. Klassist, sest kõrgemad klassid on minust juba arengu poolest ees. Kooli on tulnud kokku õpilasi üle maailma, kokku üle 300 õpilase, nendest 10% kohalikud-indoneesia lapsed. Enam-jaolt on ka lapsevanemad Balile kolinud, kuna kool soovib saada igapäevast vanema toetust. Igatahes suurepärane elamus ja väga erakordne teadmine, et maailma peal on olemas kool, kus lapsed mõtlevad välja, kuidas meie planeedi eest hoolt kanda (hetkel käimas projekt, kus asendatakse plastikpudelid looduses lagunevate kilekottidega), kuidas lapsed saavad hariduse läbi selle, mis on nende tugevad omadused.
Laste projekt: Pizzaahi
Green School Office...
3B klassiruum
See laps ei ole enam koolis, sest ta peab - vaid tal on lihtsalt niiiii huvitav projekt pooleli...
Laste projekt… uus sild...
Rohelise kooli peahoone...
Järgmised päevad otsustasime aja võtta meile kahele ja sõitsime natuke linnast välja, seal ootas meid riisipõlluvaatega hotellituba...
Mie Goreng...
...
Vaade riisi terrasidele...
Tegenungan….
Rolleri sõit Balil on nagu elav arvuti mäng, kus rolleriga kihutad. Eriti elavaks muutub see kogemus kui avastad, et Nusa Dua randa jõudmiseks ei piisa külavahe teedel kärutamisest vaid tuleb sõita läbi „pisikese osa“ Kuta linnakesest mööda (märkide järgi 4 realist) seitsme ja poole realist kiirteed. Minule mõjus see kogemus ergastavalt, aga Liisu surus iga möödasõide peal mulle küüned aina sügavamale ribide vahele. Keset kogu seda uudset kogemust märkasin kiirtee serval kohaliku politsei kogunemist ja nii kui härra konstaabel valgeid rolleri peal märkas, venis nägu naerule ja kaikaga kaunistatud käsi viipas meid teeserva poole.
Roller - naine - krevetikrõpsumägi...
Riis...
Herrouuu, iu hääv internätsional laitsens? Tere, kas teil rahvusvahelised load on olemas? Yes... Looomulikult. Nhou dis no valid in Bali and Indonesia, Hai give Iu fain 250000 money... ei need, meil siin Balil ja Indoneesias ei kehti, vehkides mingi paberiga mille ta arvatavasti turisti hooajaks välja oli printinud ja väitis, et selle eest meile nüüd 25 dollarit trahvi teeb. Nagu hiljem õppisime oleksime loomulikult ka temaga kauplema pidanud ja arvatavasti oleksime 10 dollarise „trahviga“ pääsenud. Palusime siis mingit kviitungit ka, et sama asja eest uuesti trahvi ei saaks, mille peale rebis härra tüki oma märkmikust kuhu kirjutas peale 7 mingit numbrit ja soovis turvalist teed... Viimane lõik teest viis üle meeletult pika silla, mis ühendab Kuta erinevaid linnaosasid ja seal oli sõit juba veidi rahulikum. Maksime isegi maantemaksu 4000 kohalikku raha, nelikümend dollari senti ja eurodes lausa kakskümend kuus senti. Nusa Dua rand oli arvatavasti ilusaim rand, mida meil Balil näha õnnestus. Räägitakse ka imelistest paradiisi randadest, mida turistid ei ole veel ära trööbanud, mis saare põhja poolses osas peituvad, aga neid peame veel avastama minema. Koju sõit oli veel huvitavam, sest kui minna oli rohkem kui pool teed lõppes meie navigatsiooni seadme aku ja olime keset ei tea mis kohta ja ei olnud meil õrna aimugi kuhu suunda jääb Ubud. Kohalik elu kimab täie hooga mööda ja meie kaks valget selle melu keskel olime korraks täiesti kadunud. Loogiline mõistus ütles aga, et kuidagi on see kõik võimalik ka ju ilma satelliidi juhatuseta ja hakkasime tunde järgi Ubudi poole seiklema. Paaril korral küsisime kohalike konstaablite käest, mis suunas Ubud jääb – iga üks näitas selles suunas kuhu tal oli käsitud liiklus suunata, sest linnas oli suur rongkäik kogunemine. Lõpuks mööda kiirteed sõites sattus meie kõrvale suu kõrvuni naeratav balilane: Oo kus teie pärit olete?... ja muidugi ma olen Ubudist pärit, sõitke minu järgi, meil on seal Ubudi lähedal kohvi farm tulge proovige kuulsat Bali „kaka“ kohvi.
Nusa Dua...
...
Jätkub...
Thursday, 12 June 2014
Bali..väike saareke Indoneesiast
B-Beauty, A-art, L-love, I-incredilbe- ehk siis ilu, kunst, armastus, imetlusväärne (võimas, imeline).
Ja Eat, Pray and Love peab siin ikka paika (kui lugejatest keegi ei tea, siis enamus Eat, Pray & Love film on filmitud Bali saarel). Tõesti söö, armast, palveta. Lihtsalt võrratu
Bali saar läbi Liisu silmade.
Lend Balile Perthist kestis 3 h ja 30 minutit. Sõit Albanyst Perthi autoga umbes 5h. Sõitma hakkasime öösel kell 3 ja lennujaama jõudsime kenasti paar tundi varem enne lennu väljumist. Austraalia poolel läks kõik ilusti. Uus kogemus oli meie jaoks röntgen masin, kuhu sisse astusid ja sinu keha läbi skänniti. Lisaks masin, mida ainult Miku peal kasutati, kus riitelt kiuproov võeti (ilmselt siis narkootikumide kontrolliks). Minu kotist võeti ära veinikorgitser, kuna selle küljes oli pisike nuga (sellega oleme Eestist saati igalt poolt läbi saanud). Õnneks Miku head küünekäärid peidsime Perthi lennujaama. Loodetavasti on need seal alles...
(ei olnud) Balil maandudes ja lennukist välja astudes ootas meid mõnus niiske kuumus, mida viimati saime Singapuris tunda pool aastat tagasi. Albany talvest tulles oli see üsna hea tunne. Lennujaamast välja saamine võttis ligi tund- seistes. Olime viisa järjekorras, rahvast oli meeletult.
Kuna Jakartas oli nendel päevadel vulkaani purse toimunud, siis oli kogu lennuliiklus tuhapilve pärast häiritud. Seega inimesi muudkui voolas ja voolas. Viisa maksis ligi 20 EUR ja kui sa järjekorras seista ei soovinud, siis pidid härradele sama palju juurde maksma, et kohe lennujaamast välja saada. Meie otsustasime seista, sest teadsime, et ees võib oodata iga päev sama asi. Maksa, siis saad ja nii see Indoneesia elu on- mina nimetaks seda „lüpsa valget“ või „lüpsa turisti“ väike huumor ka. Kohalik raha on Indoneesia ruupia, ehk 1 Austraalia dollar on 10 000 kohalikku raha, 1 Euro on kuskil 15 000 kohalikku raha. See raha väärtus on seal samasugune nagu Monopoli mängus
Meie esimesed päevad Bali saarel möödusid turistidest täis pakitud linnas nimega Kuta. Meie õnnetuseks olin just sellesse linna meile 5 ööks hotelli broneerinud.
Kuta on linn inimesele, kes soovib 24h avatud riidepoode, söögikohti, klubisid, massaaži ja mida kõike veel. Tegelikult pakub see linn kõike, mida valge inimene ihata võib. Ehk siis linn mitte meile. Ma ei hakka siin kedagi ega midagi kritiseerima, kuna kõigile ei saagi meeldida rahu, roheline ilu, kontakt „päris“ saarega jne. See pilt, mis meid seal ees ootas oli vastupidine sellele, mida olin oma vaimusilmas Bali saarest ette kujutanud. Prügi, rämps igal pool, must merevesi, reostus-kole. See tegi meele üsna nukraks. Hiljem saime teada, et hommikuti käib merel laev, kes seda turisti ja kohaliku inimese risu kokku lükkab (sealt siis ka kurikuulsad prügisaared). Ühel päeval istusin ja mõtlesin, et mismoodi selline asi toimida saab, aga noo saab, sest ainus eesmärk on teenida raha.Turist on siin peamiselt kohalike inimeste elatusallikas. Liikluskultuuri siin meie mõistes ei ole. Indoneesias on liikluse jaoks filosoofia- hoolimise filosoofia. Kuigi see tundub nii uskumatu, et kaherealise suunaga teel saab olla 6 mõttelist rida, siis nii see on. Kõik sõidavad seal, kus nad tahavad, mis kiirusel nad soovivad ja ilma kokkulepitud reegliteta. Tundub, et kohalikel on kuus silma, et seda pilti hoomata. Liiklemiseks on enam-jaolt roller nagu enamustes Aasia riikides. Autosid on loomulikult ka, rohkem, kui siia saarele mahuks, kuid siiski- roller. See annab sulle liikumisvabaduse. Päevad Kutal möödusidki head sööki, odavat massaazi (3EUR) ja hotelli basseini nautides. 4. Juuni tähistasime Liisu sünnipäeva- kõige imelisemaks kingiks, mida siin saarel tähistada on loomulikult kihlumine- jah, Mikk palus mind endale naiseks. Ja ma vastasin JAAA..
Ühtlasi oli samal päeval Agnese kojusõit Eesti. Kui keegi seda täna veel ei tea, siis Agnes on Eestis ja praeguse seisuga sinna ta jääb. Agnes sai meiega nautida Balit 4 päeva ja 6. Juuni maandus Tallinna lennujaama. Peale Agnese lennujaama saatmist otsustasime, et jääme veel viimast ööd Kutale (kuigi hotellist välja registreermiseni oli veel 2 päeva), see ei ole meie koht. Nautisime minu sünnipäeva ja meie kihlumise õhtusööki live muusika ja suurepärase toiduga..
Ubud- linnake ligikaudu 30 km kaugusel Kuta linnast. Kui siia Mikuga jõudsime, siis oli kohe selline tunne, et jääme siia kauemaks. Täna võime öelda, et armusime sellese paika ja siinsesse ümbrusesse. See on Bali, millest ma olen oma vaimusilmas ette kujutanud. Otsustasime võtta esimesteks ööbimiseks lihtsa, odava koha. Seda me ka saime. Privaatne majanurgake oma terrassiga peatävava kõrvaltänavas. Tuba oli huvitav- magamine oli eraldatud duššikardinaga tualetist ja WC-st. Konditsioneeri ei olnud, oli vaid ventilaator laes. Selle toa eest maksime per nägu ca 3 EUR ja hommikusöök oli ka hinnas Tädi, kes meid seal vastu võttis oli väga armas naine- me ei kohanudki Balil inimesi, kes oleksid kuidagi moodi meiega halvasti vms. käitunud. Indoneeslane on väga avatud, vaatamata oma usulistele blokeeringutele (minu mõistes)- teretab, naerateb, räägib mõned sõnad juttu, lehvitab möödudes..soojad inimesed, nad kohe nakatavad sind selle soojuse ja headusega. Terve selle aja seal olles, käid lihtsalt naeratus näol- mõnus tunne..
Kuna Ubud tundus liikluse pooles palju rahulikum olevat, siis otsustasime Mikuga rolleri rentida. Saime hotellist 2-eks päevaks rolleri rendi koos kindlustusega 80 000 kohalikku, ehk siis 8 dollarit ja päeva hind ca. 2.60 Eurot Tagant järgi vaadates oli rolleri rent kõige targem otsus üldse- jäid ära kõik auto-, takso-, bussi- ja muud transferijuhid, kes sind igat pidi koorida üritavad. Roller andis meie vabaduse käimaks seal, kus tahame ja avastamaks ise, mitte istuda kuskil bussis turistide gruppiga ja kuulata giidi juttu. Tänu Miku telefoni laetud Indoneesia kaardiga saime avastada nii põnevaid külateid ja lõikamise kohti. See oli minu jaoks super elamus-need lõhnad, riisipõllud, tee peal mängivad lapsed, templid, ratastel söögiputkad, tõusud, langused ürgsesse metsa..oeh..seda peab ise tundma, kuna eesti keeles ei ole selle kirjeldamiseks sõnu.
Holy Secret Monkey Forest ehk Püha ahvide mets- külastasime kohe esimesel päeval Ubudis, kuna see oli samal teel, kus meie ööbimiskoht. Ärevus oli ikka natuke ka..kohalikud tädid müüsid banaane, mida ahvidele anda. Minu 5 banaani kahe esimese sammuga olid võetud... see oli naljakas, kuidas ma seal seisin ja ütlesin Mikule, et nad lihtsalt kiskusid need banaanid mult käest. Ahve on seal metsas ligi 600. Mõned sõbralikudmad, mõned mitte. Suuremad on agressiivsemad ja neid ma pelgasin. Õnneks olid pargis ka valvurid, kes vajadusel sekkusid, kui ahvid liiga ülemeelikuks läksid. Väikeste pärdikutega saime ka sõbraks, kuid mitte kauaks- teiste ahvide armukadedus oli nii suur, et üks tuli ja näksas mind pükstest. Ei midagi hullu, ehmatasin end püsti. Kuna tegemist püha paigaga, siis loomulikult oli pargialal ka tempel…
Jätkub...
B-Beauty, A-art, L-love, I-incredilbe- ehk siis ilu, kunst, armastus, imetlusväärne (võimas, imeline).
Ja Eat, Pray and Love peab siin ikka paika (kui lugejatest keegi ei tea, siis enamus Eat, Pray & Love film on filmitud Bali saarel). Tõesti söö, armast, palveta. Lihtsalt võrratu
Bali saar läbi Liisu silmade.
Jällenägemiseni Austraalia...
Lend Balile Perthist kestis 3 h ja 30 minutit. Sõit Albanyst Perthi autoga umbes 5h. Sõitma hakkasime öösel kell 3 ja lennujaama jõudsime kenasti paar tundi varem enne lennu väljumist. Austraalia poolel läks kõik ilusti. Uus kogemus oli meie jaoks röntgen masin, kuhu sisse astusid ja sinu keha läbi skänniti. Lisaks masin, mida ainult Miku peal kasutati, kus riitelt kiuproov võeti (ilmselt siis narkootikumide kontrolliks). Minu kotist võeti ära veinikorgitser, kuna selle küljes oli pisike nuga (sellega oleme Eestist saati igalt poolt läbi saanud). Õnneks Miku head küünekäärid peidsime Perthi lennujaama. Loodetavasti on need seal alles...
(ei olnud) Balil maandudes ja lennukist välja astudes ootas meid mõnus niiske kuumus, mida viimati saime Singapuris tunda pool aastat tagasi. Albany talvest tulles oli see üsna hea tunne. Lennujaamast välja saamine võttis ligi tund- seistes. Olime viisa järjekorras, rahvast oli meeletult.
Sinkavonka - viisa poole...
Meie esimesed päevad Bali saarel möödusid turistidest täis pakitud linnas nimega Kuta. Meie õnnetuseks olin just sellesse linna meile 5 ööks hotelli broneerinud.
Kuta öö---
Taman Sari Gottages...
Estonian Tourists...
Kuta Mitte öös...
Liisu juuksuri poeg...
...
Ägness...
...
Kuta rand...
...
Teel Sanur'i
Streetfood...
...
Sanur'i rand
Kuta on linn inimesele, kes soovib 24h avatud riidepoode, söögikohti, klubisid, massaaži ja mida kõike veel. Tegelikult pakub see linn kõike, mida valge inimene ihata võib. Ehk siis linn mitte meile. Ma ei hakka siin kedagi ega midagi kritiseerima, kuna kõigile ei saagi meeldida rahu, roheline ilu, kontakt „päris“ saarega jne. See pilt, mis meid seal ees ootas oli vastupidine sellele, mida olin oma vaimusilmas Bali saarest ette kujutanud. Prügi, rämps igal pool, must merevesi, reostus-kole. See tegi meele üsna nukraks. Hiljem saime teada, et hommikuti käib merel laev, kes seda turisti ja kohaliku inimese risu kokku lükkab (sealt siis ka kurikuulsad prügisaared). Ühel päeval istusin ja mõtlesin, et mismoodi selline asi toimida saab, aga noo saab, sest ainus eesmärk on teenida raha.Turist on siin peamiselt kohalike inimeste elatusallikas. Liikluskultuuri siin meie mõistes ei ole. Indoneesias on liikluse jaoks filosoofia- hoolimise filosoofia. Kuigi see tundub nii uskumatu, et kaherealise suunaga teel saab olla 6 mõttelist rida, siis nii see on. Kõik sõidavad seal, kus nad tahavad, mis kiirusel nad soovivad ja ilma kokkulepitud reegliteta. Tundub, et kohalikel on kuus silma, et seda pilti hoomata. Liiklemiseks on enam-jaolt roller nagu enamustes Aasia riikides. Autosid on loomulikult ka, rohkem, kui siia saarele mahuks, kuid siiski- roller. See annab sulle liikumisvabaduse. Päevad Kutal möödusidki head sööki, odavat massaazi (3EUR) ja hotelli basseini nautides. 4. Juuni tähistasime Liisu sünnipäeva- kõige imelisemaks kingiks, mida siin saarel tähistada on loomulikult kihlumine- jah, Mikk palus mind endale naiseks. Ja ma vastasin JAAA..
…Palju Õnne sünnipäevaks Liisu :)...
Ühtlasi oli samal päeval Agnese kojusõit Eesti. Kui keegi seda täna veel ei tea, siis Agnes on Eestis ja praeguse seisuga sinna ta jääb. Agnes sai meiega nautida Balit 4 päeva ja 6. Juuni maandus Tallinna lennujaama. Peale Agnese lennujaama saatmist otsustasime, et jääme veel viimast ööd Kutale (kuigi hotellist välja registreermiseni oli veel 2 päeva), see ei ole meie koht. Nautisime minu sünnipäeva ja meie kihlumise õhtusööki live muusika ja suurepärase toiduga..
mmmm...
Ubud- linnake ligikaudu 30 km kaugusel Kuta linnast. Kui siia Mikuga jõudsime, siis oli kohe selline tunne, et jääme siia kauemaks. Täna võime öelda, et armusime sellese paika ja siinsesse ümbrusesse. See on Bali, millest ma olen oma vaimusilmas ette kujutanud. Otsustasime võtta esimesteks ööbimiseks lihtsa, odava koha. Seda me ka saime. Privaatne majanurgake oma terrassiga peatävava kõrvaltänavas. Tuba oli huvitav- magamine oli eraldatud duššikardinaga tualetist ja WC-st. Konditsioneeri ei olnud, oli vaid ventilaator laes. Selle toa eest maksime per nägu ca 3 EUR ja hommikusöök oli ka hinnas Tädi, kes meid seal vastu võttis oli väga armas naine- me ei kohanudki Balil inimesi, kes oleksid kuidagi moodi meiega halvasti vms. käitunud. Indoneeslane on väga avatud, vaatamata oma usulistele blokeeringutele (minu mõistes)- teretab, naerateb, räägib mõned sõnad juttu, lehvitab möödudes..soojad inimesed, nad kohe nakatavad sind selle soojuse ja headusega. Terve selle aja seal olles, käid lihtsalt naeratus näol- mõnus tunne..
Ubud...
...
...
Kuna Ubud tundus liikluse pooles palju rahulikum olevat, siis otsustasime Mikuga rolleri rentida. Saime hotellist 2-eks päevaks rolleri rendi koos kindlustusega 80 000 kohalikku, ehk siis 8 dollarit ja päeva hind ca. 2.60 Eurot Tagant järgi vaadates oli rolleri rent kõige targem otsus üldse- jäid ära kõik auto-, takso-, bussi- ja muud transferijuhid, kes sind igat pidi koorida üritavad. Roller andis meie vabaduse käimaks seal, kus tahame ja avastamaks ise, mitte istuda kuskil bussis turistide gruppiga ja kuulata giidi juttu. Tänu Miku telefoni laetud Indoneesia kaardiga saime avastada nii põnevaid külateid ja lõikamise kohti. See oli minu jaoks super elamus-need lõhnad, riisipõllud, tee peal mängivad lapsed, templid, ratastel söögiputkad, tõusud, langused ürgsesse metsa..oeh..seda peab ise tundma, kuna eesti keeles ei ole selle kirjeldamiseks sõnu.
Holy Secret Monkey Forest ehk Püha ahvide mets- külastasime kohe esimesel päeval Ubudis, kuna see oli samal teel, kus meie ööbimiskoht. Ärevus oli ikka natuke ka..kohalikud tädid müüsid banaane, mida ahvidele anda. Minu 5 banaani kahe esimese sammuga olid võetud... see oli naljakas, kuidas ma seal seisin ja ütlesin Mikule, et nad lihtsalt kiskusid need banaanid mult käest. Ahve on seal metsas ligi 600. Mõned sõbralikudmad, mõned mitte. Suuremad on agressiivsemad ja neid ma pelgasin. Õnneks olid pargis ka valvurid, kes vajadusel sekkusid, kui ahvid liiga ülemeelikuks läksid. Väikeste pärdikutega saime ka sõbraks, kuid mitte kauaks- teiste ahvide armukadedus oli nii suur, et üks tuli ja näksas mind pükstest. Ei midagi hullu, ehmatasin end püsti. Kuna tegemist püha paigaga, siis loomulikult oli pargialal ka tempel…
Njomnjom...
Sõbrad...
Terve kari sõpru...
...
ooo… pese mu selga...
...
Kõige väiksem sõber...
Subscribe to:
Posts (Atom)