Peale ahvimetsa külastust samal õhtul külastasime kohalikku tantsuetendust, mis rääkis ühe loo hinduismi paljudest eepostest. Kõikidest kohtadest, mida nägime ja kogesime, ma detailselt rääkima ei hakka, võib-olla läheb igavaks. Nägime rohkem, kui oleks osanud ette kujutada. Nägemata jäi veel ca. üle poole saarest. Põhjus tagasiminemiseks…
Petulu külake ja Elephante Gave. Petulu külas asub üks Eesti tüdruk, kellega Austraalias olles ühendust võtsime. Tegemist on Kadri tuttavaga, kes pakub rändajatele peatumiskohta, kohalikele lastele inglise keele õpet, kohta mediteerimiseks, maalimiseks ja muid teid enese leidmiseks. Väga looduslähedane ja kaunis koht olemiseks. Ta on seal toimetanud ligi 2 aastat. Viibisime seal paar tundi ja siis viis seiklus edasi meid Elephant Gave- ees ootas meid troopiline ja ürgne mets koos Buddha templiga. Enne sisse astumist tuli muidugi läbida tee müügimeestega, kes tahtsid, et sa neilt kõike ostaks, kaasa arvatud seelikut-sarongi, milleta sa templisse ei või siseneda. Kuigi ma juba teadsin, et piletit ostes saab selle lihtsalt kaasa, aga seda tänu sellele, et olin selle kohta internetist lugendud. Infoks naistele, kes veel ei tea, siis templisse ei või siseneda, kui sul on ka menstruatsioon. Kõik see info on kirjas enne templisse sisenemist. Mikk sai endale suure kauplemisega väga ilusa palmidega sarongi ja seda kõigest 1 Euro eest. Hind algas muidugi suuremast summast, aga Mikul tuli see kauplemine väga hästi välja. Kauplemine on siin üks osa ostu-müügi protsessist. Isegi politseiga tuleb siin kaubelda, sellest juba hiljem. Saime templis mõlemad Buddha õnnistuse ja teekond läks edasi…
...
...
...
Elephant Cave...
...
...
Green School ehk Roheline Kool. Selle kooli tegemistest olin kuulnud Austraalias ja teadsin, et see on koht, mida tuleb vaatamas käia. Kusjuures leidsin selle tänu ühele Eesti saidile koolielu.ee, kus keegi õpetaja oli selle kooli kohta artikli kirjutanud. Väga põnev, olen avastanud ennast huvitumas haridussüsteemist, just selle muutmisest. Mulle ei ole kunagi meelt mööda olnud see, kuidas on mind koolis õpetatud, kuidas praegune õppesüsteem on üles ehitatud -kõik ühe puuga. Arvan, et sinnanahka läks ka minu ülikooli haridus, kui 3 aastat peale keskkooli lõpetamist ülikooli sisse astusin ja peale 1,5 aastat õppimist avastasin, et olen taas keskkoolis, võiks lausa öelda, et põhikoolis. Süsteem ja puuga pähe tagumine samas rütmis, kõik ühes kastis. Oskad saad viie ja kui ei oska saad kahe. Külmavärinad tulevad peale, kui selle peale mõtlen. Tagasi Green Schooli. Kool asub looduse keskel, kõik rajatised on ehitatud pambusest, ühtegi suletud klassiruumi ei ole. Õppesüsteem toimub läbi keskkonna, kus sa elad. Kes huvitub lähemalt, siis siin on veebilink: www.greenschool.org Ma arvan, et kui mina, 28-aastane, sooviksin sinna kooli sisse astuda, siis peaksin alustama 1. Klassist, sest kõrgemad klassid on minust juba arengu poolest ees. Kooli on tulnud kokku õpilasi üle maailma, kokku üle 300 õpilase, nendest 10% kohalikud-indoneesia lapsed. Enam-jaolt on ka lapsevanemad Balile kolinud, kuna kool soovib saada igapäevast vanema toetust. Igatahes suurepärane elamus ja väga erakordne teadmine, et maailma peal on olemas kool, kus lapsed mõtlevad välja, kuidas meie planeedi eest hoolt kanda (hetkel käimas projekt, kus asendatakse plastikpudelid looduses lagunevate kilekottidega), kuidas lapsed saavad hariduse läbi selle, mis on nende tugevad omadused.
Laste projekt: Pizzaahi
Green School Office...
3B klassiruum
See laps ei ole enam koolis, sest ta peab - vaid tal on lihtsalt niiiii huvitav projekt pooleli...
Laste projekt… uus sild...
Rohelise kooli peahoone...
Järgmised päevad otsustasime aja võtta meile kahele ja sõitsime natuke linnast välja, seal ootas meid riisipõlluvaatega hotellituba...
Mie Goreng...
...
Vaade riisi terrasidele...
Tegenungan….
Rolleri sõit Balil on nagu elav arvuti mäng, kus rolleriga kihutad. Eriti elavaks muutub see kogemus kui avastad, et Nusa Dua randa jõudmiseks ei piisa külavahe teedel kärutamisest vaid tuleb sõita läbi „pisikese osa“ Kuta linnakesest mööda (märkide järgi 4 realist) seitsme ja poole realist kiirteed. Minule mõjus see kogemus ergastavalt, aga Liisu surus iga möödasõide peal mulle küüned aina sügavamale ribide vahele. Keset kogu seda uudset kogemust märkasin kiirtee serval kohaliku politsei kogunemist ja nii kui härra konstaabel valgeid rolleri peal märkas, venis nägu naerule ja kaikaga kaunistatud käsi viipas meid teeserva poole.
Roller - naine - krevetikrõpsumägi...
Riis...
Herrouuu, iu hääv internätsional laitsens? Tere, kas teil rahvusvahelised load on olemas? Yes... Looomulikult. Nhou dis no valid in Bali and Indonesia, Hai give Iu fain 250000 money... ei need, meil siin Balil ja Indoneesias ei kehti, vehkides mingi paberiga mille ta arvatavasti turisti hooajaks välja oli printinud ja väitis, et selle eest meile nüüd 25 dollarit trahvi teeb. Nagu hiljem õppisime oleksime loomulikult ka temaga kauplema pidanud ja arvatavasti oleksime 10 dollarise „trahviga“ pääsenud. Palusime siis mingit kviitungit ka, et sama asja eest uuesti trahvi ei saaks, mille peale rebis härra tüki oma märkmikust kuhu kirjutas peale 7 mingit numbrit ja soovis turvalist teed... Viimane lõik teest viis üle meeletult pika silla, mis ühendab Kuta erinevaid linnaosasid ja seal oli sõit juba veidi rahulikum. Maksime isegi maantemaksu 4000 kohalikku raha, nelikümend dollari senti ja eurodes lausa kakskümend kuus senti. Nusa Dua rand oli arvatavasti ilusaim rand, mida meil Balil näha õnnestus. Räägitakse ka imelistest paradiisi randadest, mida turistid ei ole veel ära trööbanud, mis saare põhja poolses osas peituvad, aga neid peame veel avastama minema. Koju sõit oli veel huvitavam, sest kui minna oli rohkem kui pool teed lõppes meie navigatsiooni seadme aku ja olime keset ei tea mis kohta ja ei olnud meil õrna aimugi kuhu suunda jääb Ubud. Kohalik elu kimab täie hooga mööda ja meie kaks valget selle melu keskel olime korraks täiesti kadunud. Loogiline mõistus ütles aga, et kuidagi on see kõik võimalik ka ju ilma satelliidi juhatuseta ja hakkasime tunde järgi Ubudi poole seiklema. Paaril korral küsisime kohalike konstaablite käest, mis suunas Ubud jääb – iga üks näitas selles suunas kuhu tal oli käsitud liiklus suunata, sest linnas oli suur rongkäik kogunemine. Lõpuks mööda kiirteed sõites sattus meie kõrvale suu kõrvuni naeratav balilane: Oo kus teie pärit olete?... ja muidugi ma olen Ubudist pärit, sõitke minu järgi, meil on seal Ubudi lähedal kohvi farm tulge proovige kuulsat Bali „kaka“ kohvi.
Nusa Dua...
...
Jätkub...
