Liisu jätkab…
Jätkus meie Eat, pray & love ja nii juhtuski. Leidsime järgmise ööbiskoha 3-eks päevaks Ubudi kesklinnast väljas (4km). Jätkasime oma teed rolleriga, sest nii oli kõige huvitavam. Võtsime esimesest hotellist rolleri 3-ks päevaks, sest need olidki meie viimased 3 päeva Ubudis. Ees ootas meid väga privaatne oma basseini, riisipõllu vaatega olemine, väikses kohalike külas. Tegemist oli 2-osalise villaga, mida üks 50-ndates Kanada mees välja rentis. Hiljem tuli välja, et sattusimegi Eat,pray&Love filmivõtete lähedusse. Koht oli super-mõnus vaikus ja aja peatumise tunne. Siinkohal teeksin talle ka reklaami, sest see koht oli tõesti imeline pluss Jacques (Kanada mees) ja Anita (kohalik Indoneesia naine) olid suurepärased hostijad. Kui satute kunagi Balile, Ubudisse ja ei taha turistilõksus viibida, siis nende koduleht www.anitavilla.weebly.com ja kui broneeringu teete, siis salasõna saate minu või Miku e-maili pealt, väga hea pakkumine. Hind on väga taskukohane (ca 12 € öö per inimene). Kohapeal saab nautida Anita tehtud maistvaid sööke, hinnad sama odavad, kui restoranis. Naised saavad endale ka ehteid ja riideid osta, ilma kauplemiseta pluss omahinnaga.
Puhkeala...
Veel üks puhkeala...
Anita valmistatud Mie Goreng
Hommikusöök...
Eat, pray and love...
Ubud'i kodu...
Kohalikud riisipõllud on ikka omaette vaatamisväärt elamus. Kanada mees teadis rääkida, et vanem naine, kes meie vaateväljal oleval põllul töötas, teenib päevas 6-8 dollarit. Nii nad elavad, söök on laual, katus peakohal ja soe naeratus näol. Neil ei olegi enamat vaja..saime ka oma põllu riisi maitsta, maitses imehästi.
Järgmisle päeval oli kohalikus külas kohalike tseremoonia, mida uudistama läksime. Tundsime endid seal kui võõrkehad, kuigi olime sarangiga kaetud. Ikka nii nagu peab. Astusime templisse sisse, ja siit
mõned fotod, mida nägime.
Saime ka ühe mehega jutule, kes soovitas meil õhtuks tagasi tulla, kuna siis pidi suurem tseremoonia hakkama (naiste-laste tantsud, pillimängud, kuke võitlused, ohverduste annid jne). Mikul soovitati veel pea kinni katta, kui peaksime tagasi tulema.
Otsustasime, et tuleme õhtul tagasi, kuna see koht oli meie ööbimisest ainult 500m kaugusel. Võtsime suuna Bali ühe suurima vaatamisväärsuse juurde- tempel nimega Tanah Lot, mis on ehitatud kaljunukile India ookeani kohal. Külastasime templit täpselt mõõna ajal, seega saime selle juurde jalutada. Kui tuleb tõus, siis saab sinna ainult paadiga. Templisse sisse kahjuks ei pääsenud, ei teagi, kas kohalike pidustuste pärast või muudel põhjustel. Üldjuhul soovitatakse templit külastada siis, kui päike loojub. Vaade pidi olema fantastline ja kirjeldamatu. Tegelikult tahtsime hoopis ühte teist templit külastada, aga GPS ei teinud meiega koostööd ning sattusimegi Tanah Loti juurde Teel sinna otustasime proovida ka kohalike tehtud tänava toitu. Mikk muidugi toitukski ainult sellisest toidust. Olin kuulnud igasuguseid lugusid selle hügieeni ja toidu käitlemise kohta, aga siiski. Proovisin ära ja jäin ellu. Kuna olime ainukesed valged, siis saime koorida ka, aga 2 dollarit selle elamuse eest seal ei ole meie jaoks mingi koorimine.
Bali tänava supp...
Tanah Lot...
...
...
Õhtu saabudes otsustasime ikkagi kohaliku küla pidustustele tagasi minna. Kumbki muidugi sisse ei julgenud minna ja jälgisime seda kõike aia äärest. Kõik tundus nii püha meie jaoks, oma ebamugava olekuga panime ka kohalikud endid ebamugavalt tundma. Kuigi nad kõik naertasid ja olid sõbralikud meie vastu, otsustasime siiski puhkama minna.
...
Riisiterassid...
...
Ja jõudiski kätte meie viimane päev Ubudis. Kuna välja registreerimisega kiire ei olnud, siis võtsime veel sõidu ette Holy Water (Püha vee, indoneesia keeles: Pura Tirta Empul) Templisse. Tegemist oli templiga, mis on rajatud kuumaveeallikatele. See on üks pühamaid templeid Balil ja siia tulevad kohalikud palvetama ja kümblema selleks, et puhastuda nii vaimselt kui füüsiliselt. Ka Mikk läbis selle tseremoonia (välja arvatud reinkranatsiooni, muidu ta vist oleks sinna jäänud) kohaliku templi munga käe all. Minule tehtid lihtsalt õnnistus ja pidin püha vett jooma ja endale pähe panema. Tegime ka templisse väikese annetuse (10000 kohalikku raha, ehk siis 1 dollari).
Pura Tirta Empul
...
...
Puhastus...
...
Ja hakkabki lõppema meie Ubudi-Bali seiklus, tuli ette võtta tee tagasi Kutale, kuna lend läks väga varahommikul tagasi Austraaliasse. Ubudist Kutale kauplesime endale minibussi. Ka see oli omaette elamus..buss meenutas nõukaaegset munabussi. Kutal ööbisime lennujaama lähistel, et saaks varahommikul jala lennukile minna..
Turvavöö...
Emergency exit…
Endine kolleeg ütles, et tema süda jäi Balile..pean tunnistama, et ka tükike minu omast...
Enne, kui Eesti tagasi tuleme, külastame kindlasti seda imelist saart uuesti...jätkamaks sealt, kus pooleli jäi ja lisaks proovime ka kohalike keeles enamat öelda, kui „Suksama“ (aitäh).
Ja siit edasi saab alguse meie seiklus Austraalias teel päikselisse Broome. Sellest juba järgmisel korral ja uuel blogiaadressil
http://liisumikk.blogspot.com.au
