29.12.2013

Tere blogi…

Mobiilsidelevi on siin ainult Telstra operaatori klientidel…
Meie oleme Vodafone AU kõnekaardi kliendid ja näeme levipulkasid telefonil sama palju kui esimese kometeistkümne päeva jooksul kängurusid…

Internet on kella poole kuuest õhtul kuni kella kümneni ja see on sama aeglane kui vana hea dial-up ühendus.

Aga meil on selline taevas...

28.12.2013 õhtu kell kaheksa

27.12.2013

Kodu...

    Alates 18.12 oleme iga päev farmis maasikaid korjanud, pakendanud, ning mõnel heal päeval ka Dave'ile abiks olnud ning kirsse pakendada saanud. Kirsside pakendamine on siiani meil kõige tulusam töö, sest see on tunni hinnaga. Nüüd on aga jõulud läbi, ning kirsid mis Austraalias jõululaual olulisel kohal on samuti läbi.
Päev algab endiselt kell 5. Hommikuti nüüd pigem lükkad äratuskella 10 minuti kaupa edasi ja jätad hommikusöögi vahele. Sööd siis kui jõuad põllult tagasi (umbes kella poole üheksa ja kümne vahel) ja on väike paus enne maasikate pakendamist.
   Start põllule on ka edasi lükkunud, sest Hassad ja Hussein jäävad endiselt iga päev hiljaks, ja kui 05:23 startida oled ilusti 05:30 põlluserval platsis.  Tööpäev lõpeb endiselt kella üheteistkümne ja poole ühe vahel. 6 - 7 tundi tööd ja 9 tundi mittekuimittemittemidagi… Oleks selle 6 töötunni eest tunnitasu oleksime omadega mäel, hetkel aga otsime õhtuti endiselt teist farmi kuhu edasi liikuda. Silmapiiril terendab farm kes väitis, et peale uut aastat läheb neil abi vaja. Kui midagi muud ja kindlamat ei tule. Siis on järgmise neljapäeva öö meil siin viimane.
   Täna, reedel, on see iganädalane oodatuim päev mil lähme umbes 90km kaugusele Albany linnakesse kus on 2-3 tundi aega ringi uitada ja oma järgmise nädala toiduvarusid täiendada. Albany on veidi suurem linn kui Rakvere ja veidi väiksem kui Tartu :) Ilus linnake ookeani kaldal.

   Meie iganädalaseks poeks on Coles, kus kamba peale tuleb nädala toidukorv odavam kui Eestis. Ei ole küll Eestis nädalaks pidanud toitu kordagi ostma… mõningad lihatooted ja muu pudipadi on kallim, aga kokkuvõtlikult tundub odavam olevat.
   Kui Perthis olime ja oma Common Wealth pangakontod avasime, lubati pangakaardid meile farmi saata. Poepäevaks oli seis selline, et polnud veel jõudnud pangakaardid ja otsa oli lõppenud ka sularaha :) Ei hullu, olid pühad ja ju siis post liikus veidi teist takti, ning Albanys on ComWel. kontor olemas kus raha välja saab võtta. Omas peas mõtlesime vaid mis kontoris sularaha välja võtmine maksta võib…
   Sõit Dave'iga Albanysse kestab veidi üle tunni. Oleme kaks nädalat olnud Austraalias ning pole veel näinud kahjuks kängurut ning õnneks mitte ühtegi madu ega ämbliku. Sõit käib ikka mäest üles ja mäest alla, kõrvad enam lukku ei lähe. Teeservad on täis erinevaid farme ja veiniaedu. Posti otsas seisab maanterusu millega arvatavasti keegi kunagi surmasõitu on teinud, ja sinna peale on kirjutatud "Speed Kills" (Kiirus Tapab). Puust ja punaseks ikka, et arusaadav oleks. Turvavööd alati peale, enda huvides ning, sest pühadeajal on trahvid topelt krõbedad - 1000 daala turvavöö mitte kandjale ja teine 1000 daala autojuhile. Tavataks turvavöö mitte kandmise eest on 300 - 600 daala nii autojuhile kui "lollile" endale...
   Vasakpoolne liiklus on veidi veel harjumatu, tahaks ise juba rooli saada ja proovida kui ebamugav võib olla vasaku käega käigu vahetamine :) Autos istudes on mõnikord ikka see tunne, et ohoo me teeme vasakpööret valest reast :) Maanteed on pikad ja väga hea kvaliteediga, Iga kümne kuni viieteistkümne kilomeetri tagant läheb tee laiemaks ja järdmised kaks kilomeetrit on kõigil turvaline möödasõidu võimalus.
   Saabume Albany'sse ja Deiv peab meile oma loengu selle kohta, et kui õigeaegselt tagasi auto juures ei ole siis taksosõit koju maksab 200 daala.
Meie esimeseks sihtpunktiks Albanys seekord on pank. Dave andis meile kiired juhtnöörid kätte ja asusime otsima. Teepeal küsisime veel korra üle kas oleme õigel suunal ja 10 minuti pärast olime kohal. Panga ukse peal ootab sind alati keegi viisakas inimene käes tahvelarvuti ja küsib kuidas abiks saab olla. Rääkisime oma mure ära ja ta ütles, et ei hullu midagi, võtke tellerite juurde järjekorda ning saate oma raha kätte, kiitis meid veel takka, et olime taibanud passid kaasa võtta. 7 minutit ootamist ja saime leti. VAHEPEAL OLEKS TAHTNUD TÄIEST KÕRIST RÖÖKIMA HAKATA, ET MIS MÕTTES TEIL SIIN AINULT KAKS TEENINDAJAT ON??? KAUAM MA OOTAMA PEAN AHHHH? Ainult head uudised, kaardid on küll veel Perthis, aga peal pühasid liiguvad meie poole, sularaha arveldamis teenustasu? mis asi see on??? ühesõnaga ka pangas käimine on odavam kui Eestis.
   Veidikene sularaha käes läksime tegime Austraalia kohalikus kiirtoidurestoranis kiire ampsu. Kõhutäiele järgnes kerge jalutuskäik Albany vahel ning siis liikusime edasi poodi…

Albany...

Poe nimekiri:

sai 3 tk
juust
kahte erinevat vorsti (500g + 500g)
siirup
spagetit, makaronid
hommikuhelbed
küpsised 4 pakki
šokolaad 2 tk
mini šokolaadide pakk
vanillikaste
piim 2 tk
viinereid pool kilo
väike pakk kohvi
termokott
apelsini mahl 2l
kiirnuudlite viispakk
kartulid 4 kg
külmutatud oad
porgand
majonees
tomatikste
majonees
oakonserv
kuus kanakoiba
midagi veel...

88.80 daala

57.26815 eurot

Albany...

Poes käidud oligi viimane aeg hakata liikuma tagasi vana hea tuttava sinise Ford Transiti poole. Algas sõit koju…
   Liisu arvas, et nägi tee ääres väikest kängurut, viie minuti pärast nägin mina tee ääres midagi mis meenutas endist kängurut. Kui olime Mount Barkerist läbi sõitnud karjus Dave roolist: "Look at that, it's a blody big snake!" Wham-wham "I got it, drove right over it!, let's go back and hava a look!"
(Vaadake, paganama suur madu, korras, sõitsime sellest otse üle, lähme tagasi ja vaatame!) Mida tagasi minnes polnud oli laiaks litsutud madu. Dave teadis väita, et suutsime järelikult ainult tal naha seljast maha sõita ja nüüd sureb ta kusagil metsa vahel, oleks pidanud mao peal pidurit talluma siis oleks ta selgroo ära murdnud. Väike ja tore ekstaas siiski. Möödus 5 minuti ja siis see juhtus… Olime juba peateelt keeranud farmiteele, mida katab punane kruus-liiv ja teed ületas viie- või kuueliikmeline känguru pere. HELL-YEAH, kaks nädalat Austraalias ja ongi kängurud nähtud! Milline rõõm

Tagasi olime kell pool kuus õhtul, söök jook ja magama…

Oli hea päev, külmik odavat sööki täis ja kängurud nähtud… :)

Tagasi farmis…

TBC...

20.12.2013

Rohelised jõulud maasikafarmis

Põllul on möödunud kolm väga töökat päeva…
Täna on eriline päev, sest farmipere tähistab üheskoos jõule.
Farmis tegelikult alkohol lubatud ei ole, aga täna pigistab Norm silma kinni
ja õhtul on kõigil, kelle väike ja kellel suur, klaasike lubatud.
Meie piirdusime kahe pudeli Austraalia Chardonnay veiniga. Pererahva poolt on väike snäkilaud ja peremees Norm grillib vorsikesi ja liha mida burgeri vahel nosida.
Kell on neli ja pidulised hakkavad ettevalmistusi tegema. Kohale veetakse söögid joogid, muusika ja kunstjõulupuu.

Christmas with AC/DC

Tundub, et Norm on suur AC/DC austaja, sest jõulumuusika asemel saime see aasta nautida AC/DC parimaid palasid.
Vähehaaval veavad kõik ennast kohale ja tagasihoidlik koosviibimine kogub tuure.
Üle poole tunni ning kolme lonksu asiaatidele vaja ei lähe, nende pidu on nüüd juba täieshoos. Grilli nurgast tuleb juba mõnusat grillkana lõhna ja kõik saavad nüüd endale burgerit valmistama hakata.

Grillmeister tööhoos...

Alkoholiluba viis paljudele peo kella viieni hommikul… Pikalt ja valjult :)
Osa seltskonnast tegi ka omakesiksi jõululoosi, ning Norm kehastus vahepeal grillmeistri rollist ümber jõuluvanaks.
Üheskoos tehti pererahvale ka kingitus.
Asiaatid tegid eraldi pisikese kingituse…

MaasikJõuluvanaArmee…

Kambakesi tehti ka ühine jõulupilt, mida kahjuks hetkel jagada ei saa, aga lisan siia kindalati hiljem kui selle Normi käest saanud olen.
Aga juba 10 minutit hiljem saan seda pilti jagada teile DELFI vahendusel :)
Christmas with AC/DC
Meie pidu ei kestnud kaua ja saime magama üsnagi mõistlikul ajal.
Selleks ajaks kui meil hambad pestud olid ja pesa poole sättisime, vedeles hoovi peal juba langenuid ja nurga tagant kostis imelik öökimise moodi heli… ei tea küll miks? Kuuma ilmaga tegi alkohol muidugi oma tööd märksa edakamalt kui muidu.
Järgmisel hommikul oli meid põllul umbes-täpselt poole vähem, sest need kellel pidu pikale läks, lõpetasid alles järgmise päeva õhtul...

Jõulupidulsed...

18.12.2013

Vilkal sammul põllule…

Kell on 04:45 läbi õhukeste, ma ei tea mis plastmassist, seinte kostuvad tuttavad äratuskella viisid, vasakult samsung, paremalt nokia ning ka enda voodi kõrvalt tuttavalt ebameeldiv viisijupp… viis minutit vaikust ja kõik kordub. Siis hakkavad juba uksed paukuma ja inimesed veavad oma väsinud kered hambapesulasse ja kööki, et enne põllule minekut kiire amps teha.
Kell on juba 05:15 ja kui rahulikus tempos jalutada soovid on viimane aeg minema hakata. Pikk tee ei ole, mõnus paarsada meetrit rohkem kui kilomeeter on vaja maha kõmpida ning oled kohal.

ÜKSKOMAKAKSKILOMEETRITPÕLLUTEED…

Iga päev erinev osa maasikapõllust. Meil on esimene päev põllul ja kõik on veel uus ja huvitav. Kohal oleme õigeaegselt (05:30), ees ootamas juba mõned  hiinlased ja koreaalased, tagantpoolt saabub veel terve posu afgaane ja veel kümmekond idamaalast.
Kell on 05:40, kõik muudkui ootavad… Puudu on veel kaks Toyotat, Hussein, Hassad ning Clinton.

Üks afgaani põllumees ja kaks eesti põllunaist…

Toyotad siis pisikesed veoki tüüpi kastiautot millega maasikaid külmikusse veetakse, Clinton on see hea inimene kes maasikakastid autode peale paigutab ja mõlema autoga kordamööda farmi vahet sõitab. Hassad ja Hussein on vennad kes kordamööda põlluvahet jalutavad ja karjuvad:
"Miki, you missed one!" (Mikk, sul on siin üks maasikas korjamata!) "Aknes, check more midleside!" (Agnes, kontrolli keskmist rida hoolikamalt!) "Liz, rubbish on ground!" (Liisu, ebakorrapärased maasikad korja välja ja viska mama!)

Pikad, lõputud maasikavaod…

Kell on 05:42 ning autod veerevad kaugusest kohale. Algab meeletu tormijooks, mille võrdluseks võib tuua Stockmani hullud päevad või Loksalt Kuusalu poole sõitva Spooni bussi peale võidujooksu. Autode pealt on vaja kätte saada imelik metallist korvi moodi atribuut, ning kaks maasika kasti mis sinna peale asetad.
Esimene päev vaatasime kõike hämmeldusega, loogika ütles, et korjama hakkavad kõik ju ühel ajal milleks joosta - aga loomulikult selleks, et siis oma korvikestega kõige parema vao juurde seista saaks. Võtsime asja rahulikult sest kui kõik juba korjamisega alustanud olid kutsus Hassad meid enda juurde ja õpetas meile ka maasikakorjamiskunsti. Võtad siit nii ühe sõrmega ülevalt otsast ja teisega maasika keskelt ja klõpsti oma maasikas varre küljest lahti, rohelised lehekesed ära murududa ei tohi sest siis seda maasikat pakedada ei saa. No ei tundugi väga keeruline.
Asetad oma metallkorv anuma maha ja hakkad vaikselt nokkima. Maasika taimed kasvavad vaos komes reas. Vaole lähened alati vasakpoolsest küljes ning kontrollid vasakpoolse ja keskmise rea läbi, esimene korv täis asetad, selle oma vao vahele ja siis liigud teise korviga edasi, vasak vao külg ja keskmine rida puhas liigud tagasi alguspunkti mööda paremat külge ja nii samm sammu haaval edasi.
Kui mõlemad korvid täis siis viid need Toyota juurde ja paned lehe peale oma korvikeste numbrid kirja.

Tööhoos põllulised...

Saime 5 minutid oma neljakümne meetrisest vaost korjata kui juhtus see mis hakkas juhtuma kõik järgmised tööpäevad. Igast küljest ründab su vagu kolm afgaani ning neli pilusilma… Sa oled šhokis ja tõused silmad pärani küürakast asendist püsti ning vaatad kuidas termiidid su maasika vao ilusatest punastest maasikatest tühjaks teevad. Aega võtab see kaks minutit... Korras… vaatad käed rüppes ringi ja näed kuidas termiidid üle põllu ja läbi maasikataimede teiste aeglaste korjajate vagude poole hävitustööle liiguvad.

Ilustuseks väike joonis:
Legend:
Roosa joon - Liisu, Aki, Mikk
Kollane - Asiaat
Pruun - Afgaan

See on müstika, seda ei saagi kirjeldada kui kiirsti nad korjavad. Polegi mõtet püüda kirjeldada, seda peab ise nägema. Olin müüte kuulnud ja olin valmis, et nad on kiired, aga sellesks ma valmis ei olnud.
Pakendamisega on sama lugu. Kui meie pakendasime esimesel päeval umbes 8 kasti, siis parimad pakendavad sama ajaga 60 või 70 kasti maasikaid.

Nad liiguvad põllul nagu salaküttide eest pagevad antiloobid.
Paar kolm tundi maasikaid korjatud, liigume tagasi farmi juurde kus algab maasikate pakendamine. Kõik need korjatud maasikad on vaja nüüd pakendada võimalikult kiirete käe liigutustega karpidesse. Kogenud afgaan ei kasuta enam kaalu vaid justkui vaatab lihtsalt maasikaid mis siis ime kombel karpi ilmuvad ja nii pakendab kõige kiirem pakkija nelja kilose kasti tühjaks kolme minutiga.

Ilus unistus heast tunnitasust oli kahjuks müüt. Selgus, et kuna vahepeal töötajad maasika põllul liiga aeglaseks muutusid, otsustati nende inspireerimiseks tunnitasu asemel palka maksta 4 kilose maasika kasti eest. Kasti hind oleneb siis sellest, palju kamba peale tunni ajaga korjatakse, palju sellest moosi materjal on ning, kes korjas kõige rohkem ja kes kõige vähem. Üldjuhul jääb maasika kasti hind kahe kome dollari vahele. Maasikaid pakendades saad samamoodi palka selle eest mitu nelja kilost maasika kasti sa suudad pakendada 300 ja 500 grammistesse karpidesse. Kõik muu töö on tunni tasuga, aga seda siin sellel küllaltki kesisel hoojala ei ole. Seega meie tööpäevad alagavad kell 05:30, paar tundi maasikate korjamist, väike paus ja siis pakendamine, ning kell 12 või 1 on tööpäev läbi.

Maasikalunastus…

Siis algab kõige piinarikkam aeg. Meeletu palavus ja tegevusetus. Sööd, proovid magada, mängid kaarte, jalutad (niipalju kui julgust on, ussi jutud on ära hirmutanud) Õhtul kell pool kuus saad nautida aeglast interneti, kirjutab blogi, otsid pareamt tööd ja kell ongi juba kaheksa. Sätid magama, et järgmine päev samamoodi alusata…

Elu on ilus…

Pakendamis shed...

17.12.2013

Perth terminal II

Taaskord üks varajane äratus, sest buss Mount Barkeri poole startis kell 9 hommikul.
Asjad olid eelneval õhtul ilust kokku pakitud, jäi veel teha check out ja kiire hommikusöök. BP lähistelt läks buss millega saime loomulikult jälle tasuta sõita ning 20 minuti pärast olime Perthi terminalis number kaks, sealt väljusid rongid ja TransWA (trasport Westen-Australia) bussid. Pileteid meil borneeritud ei olnud aga õnneks oli bussi peal 10 vaba kohta. "ää yal going to mäunt bääker! Ya got lakki wi hääv ten seats left on dä bäs :)" kõlas teiseltpoolt leti tagant. kokku läks 380 km bussi sõitu kolmele maksma 155 daala. Sõit kestis 6 tundi ja poole sõidu peal oli jalasirutus paus keset tühermaa tanklat kus sai ka kiire lõuna haarata.

Jalasirutus paus keset tühermaad

Bussisõit käis mäest üles ja mäest alla. Piisavalt kõrged mäed, et kõrvad pidevalt lukus oleks. Istumise saime endale bussi taha otsa ja kui pool teed läbitud siis bussi mootro mis viimasel piiril töötas, hakkas meie istumise alust kütma. Viimased kaks tundi olid mõnusalt piinarikkad ning saime nautida bussi mootori kuumust.
Sõit lõuna poole viis läbis pisikeste külade ja väga väikeste linnade. Ühtegi kängurut meil näha ei õnnestunud. See-eest veidikene enne kohale jõudmist nägime vinget suitsupilve mis oli arvatavasti bushfire'i (võsa põlengu) tagajärg.

Teekond Mount Barkerisse

Jõudnud kohale Mount Barkeri rongijaama ootas meid ees Dave.
Kõige suurema ja soojema südamega inimene keda siiani Austraalias kohanud oleme. Lahke, arukas, mõnusalt vildaka huumorisoonega ning muheda naeratusega 70 aastane "noor"mees. Tema on see hea inimene kes meid kord nädalas siit farmist 90 kilomeetri kaugusele Albany linna poodi sõidutab.
Küsisime Dave'ilt kas ta meid poodi viib enne farmi sõitu.(Mount Barkeri pood oli palju kallim kui Albany supermarket) Mille peale ta vastas, loomulikult mitte te olete nüüd minu orjad ja süüa ta ei saa :) see siis Dave'i mõnusalt vildakas huumor. Poes käidud ja kahe päeva toit varutud algas ligi 40 km pikk sõit Amuri Creek'i kus asub meie farm. Selle sõidu jooksul jõudis Dave rääkida nii kohalikust elust kui ka sellest mis meid farmis ees ootab, reeglitest, kohustustest ja õigustest. Samuti tutvustas meile kohalikku loomastiku. "Tiger snake is the nastiest animal we have here!" (tiigermadu on kõige õudsam elukas mida siin kohata!) Dave ise on selle eluka käest ka hammustada saanud. Aru sai ta sellet alles siis kui avastas mao ühe kihva enda sääriku seest. Ta veetis 6 nädalat intensiivravi osakonnas. Julgustav jutt enne farmi sõitu. See ei olnud ka kahjuks tema vildakas huumor. Rahustuseks vaid nii palju, et tänaseni (23.12) ei ole me veel näinud ühtegi madu ega ämbliku. (kahjuks ka mitte veel känguru) Farmi maod ise väga ei roni, oli juhtum aga selle maoga tegi farmer üsna kiirelt 1 - 0.

40 minuti pärast olime kohal. Õhk oli endiselt kuum ja ees ootasid meid afgaanid, hiinlased, korealased ja umbes veel kümme eestlast :) Kirju seltskond. Dave tegi meile kiire ekskursiooni farmi territooriumil ja juhatas kätte toad kus saime end sisse seada, pärast seda saabus juba boss Norm kes jagas meile kätte vajalikud paberid tutvustamaks farmi eeskirju ja tööle asumise paberid mis oli vaja ära täita.

Farmi sisehoov

Meie pesa

Elamine sisse seatud saime veel endale köögimajas omad riiulid kuivainete jaoks ja ka vajaliku ruumi külmkappi. Olid jäänud veel mõned tunnid magama minekuni mis algas kella 8 paiku. Esimene tööpäev oli kohe-kohe käes ja selleks, et kell 5:30 põllul valmis olla tuli ärgata kell 4:45…

Tulevased farmerid puhkenurgas

Homseni...

16.12.2013

Teel Perthi linna randa

Tõusime üsna varakult kuna mida varem pangas käidud, seda rohkem saame nautida randa. Esimene Common Wealth (meie Autraalia pank) pangakontor mida külastasime oli vale. Interneti teel tehtud taotluste järgi pidime minema peakontorisse kuhu oli veidikene üle 15 minuti tee. Meile juhatati iluti suund kätte ja asusime õige kontori poole teele.
Meie telleriks osutus Anu. Nii head panga teenindus kogemust saab Eestis ainult Andrus Ansip ja Siim Kallas isisklikult. Anu oli pärit Indiast ja Austraalais elanud juba seitse aastat. Teeninduse käigus jõudis ta ükshaaval meile kõigile ära rääkida oma eluloo: Kuidas nagu India kultuuris kombeks olid vanemad talle juba abikaasa välja valinud ja, et elu indias oli tal raske. Aga kõik läks tema jaoks hoopis teisiti ja nüüd naudib ta mõnusat elu Austraalias. Super soe ning abivalmis teenindus. Veel rääkis Anu meile, et viimase nädala jooksul on ta teenindanud vähemalt veel viiteist eestlast :)
Pangas läks meil umber 45 min. Pärast seda ootas ees sama pikk bussisõit Perthi randa.Kahe tsooni pilet ühele inimesele maksis 4 daala ja 20 senti. Kehtivusega poolteist tundi. Aga hiljem selgus, et ka bussijuhid on sõbralikud ja saime rahulikult õhtul rannast samade piletitega linna tagasi sõita :) "No worries mates you can use the same ones!"
Kui juba meri paistis siis kiirustasin tüdrukult bussilt maha, et läbi mereäärse linnanurga kerge jalutuskäik rannani teha:)
Pilt oli ilus, kallakutele ehitatud majakesed, suured ja väikesed, soe mere tuul.

10 minutit jalutust ja olimegi rannas. India ookean laius meie ees. Suured, vaata et veidikene hirmutavad lained, helesinine vesi ja mõnualt soe valge rannaliiv. Päike küttis otse kuklasse täiel kuumusel. Palju aega ei võtnud, kui olime ranna vormis ja valmis vette jooksma…
Nii lihtne vette pääsemine ei olnudki sest laine tahtis sind alatasa rannaliivale tagasi lükata :)
Aga vette me saime ja seal oli märg, soolane ning äärmiselt mõnus. Suured lained mille peal sai mõnuga liuelda ning läbipaistev helesinine merevesi mis oli silmi pimestavalt ilus. Ligunesime vees ja nautisime päikest rannal, ligunesime taas veidi vees ja nautisime veel päikest. Kõike seda mõnu saime nautida küllaltki tühjal rannal sest oli esmaspäeva pärastõuna.

Tagasisõit linna nagu mainitud sai oli põhimõtteliselt tasuta ja käis kiiresti. Kesklinnas käisime läbi kaubanduskeskusest kus tegime kiire ampsu ning jalutsaime siis taas veidikene pärast seda linna vahel.
Päev venis taspisi õhtusse…
Haarasime kohalikust poest endale veel kerge eine kui õhtul kere heledaks peaks minema. Nautisme taaskord sooja tuulega mõnusat õhtut kultuuripargis, tegime kerge ampsu ja magama me läksimegi.
Järgmisel päeval ootas ees kuus tundi bussisõitu Perthist lõunasse Mount Barkeri linnakesse kuhu meile lubati farmist vastu sõita…

To be continued...

15.12.2013

Vaade Perthi Tehnika Ülikooli raamatukogust

Hommik oli veel parem :) näkku puhus sooja õhku keerutav ventilaator, väsimust oli täielikult kadunud ja ees ootas tegus päev.
Nagu mainitud sai, veetsime selle päeva suures osas raamatukogus. Peale kosutavat hommikusööki läks Liisu uurima kuidas raamatukokku saada, kus paljundada ja skänneerida saab. Mina läksin BP vastas oleva muuseumi tasuta WIFI levialasse ja uuris välja mida läheb vaja TFC numbrite jaoks, kas panga jaoks veel miskit tarvis ja kuidas järgmine päev Mount Barkerisse sõita.
Raamatukogus oli kõik väga lihtne, peale printimise ja scannimise, milleks oli tarvis
kohaliku tervise kindlustuse- või krediitkaarti. Õnneks leidus nutitelefonile aplikatsioon millega imelihtsalt võimalik suvalises formaadis dokumente skänneerida. Tegime Agnesega pargis kiire taustuuringu ja liitusime siis Liisuga raamatukogus. Küll seal oli hea, vaikne, mõnusalt jahe õhk ja hunnik pabereid laua peal.
Vahepeal õnnestus meil ära teha kõigile hädavajalik maksunumber mis lubati meile järgmise 10 tööpäeva jooksul mailile saata. Telefoni numbrid olid kõigile aktiveeritud ja panga asukoht välja uuritud. Kõige rohkem võttis aega kindlustusega tegelemine. Nii paistes jala kui kadunud pagasi kohta oli vaja täita blanket, mis kus kes ja millal juhtus??? Loomulikult Liisu oma arvutile laadijat kaasa ei võtnud, ning varsti oli sellel toss väljas. Minul oli laadija kaasas, aga loomulikult ilma kohaliku adapterita. Aku jõudlus vähenes ja aeg lendas linnutiivul. Kokku veetsime selles raamatukogus oma 4 kuni 5 tundi.

Liisu raamatukogus

Kui see kõik jura kindlustusele sai saadetud jäime lootma, et sealt heade uudistega vastatakse. Esimene kiri mis vastu saime teatas, et vastame teile 3 nädala jooksul…
OOOT-OOOT-OOOOOT. KOLM NÄDALAT? Ärgitasin siis Liisut tagant, et saada üks kuri kiri vastu. Järmine vastus oli, et kindlustustingimustes on kirjas, et vastatakse 10 päeva jooksul. Juba parem kui 21 päeva (arvatavasti siis 28 päeva, sest vaevalt seal nädala vahetustel keegi kirjadele vastab)
Järgnes kosutav lõunasöök hiina restoranis number kaks. Olime ainukese kliendid.
vastu võeti meid väga sõbralikult nagu ikka. Jõudsime just selleks ajaks kui restoranipere endale lõunasööki organiseeris. Sõimegi siis kõik koos. Kevadrullid, mereandide supp ja magustoiduks grillitud banaan jäätisega… mmm

 Lõunasöök hiinaks


Õhtu hakkas kätte jõudma ja plaan külastada Perthi linna randa lükkus homsesse päeva. Sest pühapäeval lõpetas ühistransport liikumise õige varakult.
Tegime veel suurema ringi linna peal, külastasime kohalikku toidupoodi, kust haarasime midagi endale õhtusöögiks ja veetsime mõnusalt aega BP puhkealal piljardit mängides. Õhtul veidi aega veel ülikooli linnaku kultuurinurgas ja liikusime siis tagasi oma pesasse.
Magama saime taaskord üsna varakult. Järgmise päeva toimingute hulka oli jäänud vaid panga külastus, sest muu oli õnnestunud meil interneti vahendusel ära teha.

Õhtu Perth'is

To be continued...

…

BP - Backpacker - öömaja seljakoti rändurile

…Esimene tööpakkumine mis hostelis silma jäi :)

Kesklinnas asusime otsima kus midagi kiiret ja kerget süüa saaks.
Variandid olid järgmised: Hiina restoran, KFC (kentucky fried chicken), Hiina restoran, McDonalds, Hiina restoran, Hiina restoran, kallis restoran, mis ei tundunud sobiv backpakeri'le, Türgi kebab, ja siis veel mõned hiinakad.
Otsustasime siis kebabi kasuks kuna järjekord seal oli kõige lühem.
Käes oli reede õhtu ja linn oli pidulisi täis. Väsimus oli endiselt hinges. Tegime kiire ampsu, jalutasime veidi mööda peatänavat ja liikusime tagasi hosteli poole. Väga õhtul seal kellegagi sõbrunema ei hakanud, sest kõik olid meie laekumise ajaks parajalt napsused.
Läksime oma "sea lauta" tagasi ja proovisime magama jääda… palav oli... appi kui palav. Seina küljes undas vaid igivana õhksoojus pump mille mootor tootis rohkem sooja kui see külma õhku puhuda jaksas…

Vaade esimest öömajast kesklinnale

 Eesel oma koormaga

...Jah, käes oli esimene hommik Austraalias, väsimus kontidest välja magatud ja kindel siht, endale mõnusam öömaja leida, andis hoogu edasi rändamiseks.
Otsisime ja ka leidsime midagi taas interneti vahendusel. Ei vaevunud broneerima sest backpacker'eid on terve Perth täis. Juba olime targemad ja liikusime kesklinna bussiga. Esimene BP mida külastasime ei olnud meile sobiv variant, sest juba administraator ütles: "Meil on siin väga palav ja kui teile ei meeldi, siis raha tagasi saamise võimalust ei ole!" Otsustasime ära, et liigne kuumus ei ole meile sobiv variant. Olime juba kotid endale taas selga ajanud kui meie poole pöördus vanem daam: "Oh-oo, eestlased!" Selgus, et ka tema tütar on kunagi work and holiday viisaga Austraaliat külastanud ja tema tuli nüüd siia sooja ilma nautima ning Austraaliat avastama
Vedasime end tagasi õue lõõmava päikese kätte ja peale jahutavat veepausi uurisin esimese vastutulija käest kus järgmine lähim BP olla võiks. Selgus, et 3 minuti kaugusel põik tänavas. Jätsin seljakotid ja tüdrukud ootama ning läksin kiirel sammul uurima mis öömaja hind on. Uudised olid head. Saaksime peavarju komeks ööks 234 dollari eest. (151 EUR kolm ööd kolmele). Super! Ning ventilaator mis sooja õhku toas keerutab on ka olemas. Haarasime sellest võimalusest kinni.
Uueks öömajaks oli vana sõjaväe kasarmu hoone. Ilus vanaegne maja punastest tellistest. Ruumikas, hommikusöök hinna sees, pesumasina võimalus, kohalik baar, piljard, lauatennist kõik oli olemas mida hing ihaldas. BP nimeks oli The Old Swan Barracks. Asus 5 minuti jalutuskäigu kaugusel kesklinnas Perthi tehnika ülikooli linnakus.



 Õnnistuseks oli ka raamatukogu mis asus öömajast üle tee, sest ega kindlustus sulle raha selle eest ei maksa, et su pagas kadunud või jalg paistes on… Tõendid, tõendid. Passi koopia, arsti dokumendid, kviitungid, et olete ostnud ravimeid, haiguslugu, veel üks passi koopia, lennujaama tõestus materjalid pagasi kadumise kohta, passi koopia, kviitungid esmatarbe kaupade omastamise kohta jne jne.
Toa võti käes pakkisime end lahti ja kasutasime kohe võimalust käia taas pesemas.
Toanaabriteks olid meil sakslastest paarike, kes olid ka omamoodi räpased :) Igastahes kiirkaerahelbe puder oli meie kolmas toakaaslane kõik need päevad mil me seal olime. Pool tuba olid nad vallutanud oma pagasiga, aga ei hullu, sest tuba kasutasime me vaid ööbimiseks, seal oli lihtsalt liiga palav, et oma päeva toas veeta.

BP II

Päev veeres kiiresti õhtusse. Tegime õhtusöögi hiina restoranis ja jalustasime pärast seda veidi ülikooli linnakus. Väga hubane ja kultuuri täis nurgake. Istusime suure välikino ekraani ees ja nautisime noorte austraallaste kunsti. Õhtu oli mõnusalt soe ja tuuline…
Liikusime tagasi oma pessa...vajusime unne üsna kiiresti...
Ees ootas pühapäev mis tuli veeta kindlustus jamadega tegeledes ning registreedides end maksu kohuslaseks, aktiveerida kohalik telefoni number ja uurida millist panka peab külastama, et kohalik konto saada.

Kultuurinurk


To be continued...

…

Lend kestis vaid "kerged" kuus tundi…

Austraaliasse saabudes ootas meid ees juba tuttav rutiin:
Immigratsiooni amet ja pagasi kontroll. Ainult seekord ka läbi x-ray scanni, sest ega sa ju ometi mustade jalanõude ja mingi oma söögiga siia ei saa tulla. Siiski oli kõik juhu-kontrolliga. Osad inimesed said oma kottidega niisama läbi ja teised suunati pagasi kontrolli, loomulikult ka meid. Aga oh õnne saime kõikide asjadega ilusti läbi. ja olimegi kohal. kuigi ise seda veel registreedida ei suutnud :)

Ilm võrrelde meie viimase peatumis kohaga oli sama kuum aga palju kuivem ja veidikene raskemini talutav. Bussi liikluse korraldus ja info samamoodi veidi puudulikum ja segasem. Aga kohalikud, nii avatud ja sõbrunevad inimsesd. Esimese bussini oli meil aega umbes pool tundi mille jooksul jõudsime tutvuda vähemalt kome erineva inimsega, kellega rääkisime ilmast või elust-olust. Nad lihtsalt otsivad kontakti, sa vastad, ja siis oled samasugune kohmetu eestlane edasi, sest peas on see sisse löödud tõkisking: " Millest ma siis nüüd temaga räägin?"…
Räägi millest tahad, ta lastest, tööst või sellest mida ta täna lõunaks sõi. Kohalikud on nii sõbralikud ja tulevad alati sinuga kontakti otsima. Suuda vaid oma nina otsast kaugemale vaadata ja uued võimalused jooksevad sulle ise sülle. Nii aidati meid ka kohlaike poolt linna mineva bussi peale millega muidugi esimene kord suutime siiski veid mööda panna, teine kord saime aru, et läksime vaid lihtsalt liiga vara maha, oleksime pidanud vaid järgmisse terminali sõitma ja sealt haarama bussi millega linna sõit maksis neli taala ja kakskümmend senti… OOODAV, sest sõit linna kestis oma 45 minutit.
Jõudnud kesklinna hakkasime otsima ööbimiskohta mille Liisu meile Singapuris broneerinud oli. Kell oli juba 6 läbi ja ainuke "information point" mille kesklinna kaardilt leidsime oli juba kinni. Ei hullu, sest eelnevalt olin endale telefoni alla laadinud Austraalia kaardi millega õnnestus ka ilma internetita navigeerida, hopsti backpackeri aadress telefoni ja selgus, et oleme sellest umbes kahe ja poole kilomeetri kaugusel. Seadsime sammud öömaja poole. Ilm oli lõõmavalt palav ja kotid olid meeletult rasked. Pidasime ilusti vastu, teepeal jõuti meile veel loomuluikult kaks-kolm korda abi pakkuda ja küsida kuhupoole me teel oleme. Rännak kestis veidike alla tunnikese, sest tempo sellise kuumusega oli aeglane…

Olimegi kohal. Pilt mis avanes oli minule nalja pakkuv ja tüdrukutele šokeeriv. Saime endale voodikohad kuue inimese tuppa. Maas vedelevad mustad sokid, prügi ja kõikide backpackerite kraam, hais on pehkinud ja lämmatavalt palav. Kõik inimesed kes seal viibivad on veidikene vintis kuid siiski sõbralikud, levinud tervitus viis: " Cheers Mate! " Ega midagi kotid turvaliselt peitu. Passid administraatori juurde koos rüpperaalidega peitu ja pesema.

"hostel" oil iseenesest hubane ja mõnusa, sisehoov kus olid võimalus endast mõnusalt tunda, pehmed diivanid ja lebotoolid kus sooja ilma nautida.
Õhtu käes mõtlesime, et peaks liikuma linna ja endale kiire ampsu hankima. Uuris administraatori käest millega kiirelt linna pääseda ja selgus, et oleme TFZ tsoonis "Transfer Free Zone", ehk siis tasuta bussi liiklus. Tuli vaid istuda ":)" buss nimber 15 peale ja 7 minuti pärast olime kesklinnas…

To be continued...

…

...Juba tuli meie juurde tädi, kes teavitas meid, et kuskil läks midagi sassi ja juhatas meid kenasti Lost and Found (kautatud ja leitud) asjade Officisse. Sel hetkel mõtlesin, et aitähh Kadrile, kes ütles, et võtke käsipagasisse SOS asjad ja tehke kindlasti ka pagasile kindlustus (millegi pärast ma ise seda algselt vajalikuks ei pidanud). Hakkasin siis raporteerima meie pagasi kaotust, samal ajal läks Agnes nö. transiidi tsoonit välja, et jalutada ja selgus, et tagasi ta sinna enam ei saa. Kuna tema asjad olid meie juures, siis saatsin ka Miku talle seltsi). Kokku kestis see pagasi ära kaotamise registreerimine ca. 1 tund. Oeh, see oli keeruline ülessanne, mul oli kehv olla-kõik maailm käis ringi, kõhus oli imelik, süda läikis (ise mõtlesin, et gravitatsiooni häired:D). Saime sellega korda ja meile anti paberid, kust saame infot jne. Läksin ja transiidi tsoonist välja ja seal oli siis uus maailm. Otsustasime enne edasisi otsuseid einestada lennujaamas ja edasi vaadata, mis saab. Plaan oli saada tagasi transiidi tsooni, kuna kõik võimalused ennast inimlikult tunda olid seal sees. Selgus, et see ei ole võimalik, kuna meie järgmise lennuni oli üle 24 h aega, oleksime saanud sinna sisse 04:00 öösel. Lisaks ei teadnud, mis saab meie pagasist. Sel hetkel oli kell hommik 10 ja tundus, et tegemist oli lennujaamaga, kus enne check-ini tegemist oli olemine võimalikult ebamugavaks tehtud (või see tundus mulle sel hetkel nii). Selleks hetkeks olin ka maha matnud mõtte saada Singapuri tasuta ekskursioon, mille olin Eestis lennujaamas Singapuri lennujaama koduleheküljelt leidnud). Aki mõte, et ikka öömaja otsida tundus kõige parema mõttena üldse, kui praegu sellele olukorrale järgi vaadata. Saime kasutada lennujaama WIFI-t ja saime internetist endale Booking.comi kaudu mõistliku hinnaga ( 43 EUR 3-ele) 3-se hosteli toa. See asus ca 30 km metroo sõidu kaugusel lennujaamast. Tegelikult oli meil Eestis juba 1 broneering ühte Singapuri hosteli tehtud, aga tühistasin selle ära, kuna see oli lennujaamast ca. 3h sõidutee kaugusel ja avastasin lennujaama "võlud"-pesemine jne. Hakkasime planeerima teed hosteli. Hea oli see, et metroo läks kohe lennujaamast, küll 2 ümberistumisega, aga sõit oli lihtsaks tehtud. Ma ise mõtlen, et olen Rootsi kruiisil käinud mitmeid aastaid ja enamus neist kordadest linna minekuks kasutanud metrood/rongi ja tänase päevani võin öelda, et ma ei tea täpselt, kuhu minna, mis peatus, kus jne. Seal seda ei tekkinud, kuna me teadsime peatuse nime, kus pidime maha minema ja need vahepealsed mahaminekud olid väga selgeks ja arusaadavaks tehtud. Sõit hosteli maksis 2 Singapuri dollarit per nägu.  See on ca. 1.20 Euri, Tallinnas nii soodsalt sõita enam ei saa:D Metroojaamas ei tohtinud süüa, juua- trahvid selle eest olid päris kobedad. Kuidagi tundus, et sealses riigis ongi hästi palju reegelid ja piiranguid, mis läänele võõras.

 Kohalik ilm oli muidugi mõnus-niiske, pilves ja soe. Mulle meeldis:) Lisaks väsimusele ja muudele hädadele, mis meid hetkel vaevasid, tekitas muret Miku jalg, mis ootamatult peale lendu paiste ja punaseks läinud. Jala ümber oli tekkinud lillakas ring, mis küll väga kaunis välja ei näinud. Sõit hosteli läks kenasti, meil tuli veel metroo jaamast ksukil 500 m jala kõndida. Kohale jõudes saime küll teada, et meie broneering on kenasti tehtud, aga tasuda saab nende juures ainult kohalikus valuutas ja sularahas. Meil oli olemas ainult 20 kohalikku raha. Okei, saime kokku leppida, et võtame automaadist hiljem raha välja ja maksame siis ülejäänud ka nende kohalikus rahas. Imelik oli see, et kui bookingu kaudu tasuda, siis peetakse summa kinni sinu krediitkaardilt või siis virtuaalselt krediitkaardilt, mis sinu tavalise pangakaardiga seotud, aga selle hosteliga nii ei olnud. Saime toa kätte ja panime oma asjad ära, Aki jäi puhkama ja me Mikuga läksime pangaautomaati otsima- see asus seal samas terminali juures, kust me metroo pealt tulime. Sellega sai ka korda ja saime lõpuks pesema. Oi kui mõnus see oli. Viimane pesemine oli ju teisipäeval ja Eestis:D käes oli juba neljapäev. Peale pesu tegime uinaku meie uhkes magalas- nari, kus all oli peaaegu 4 inimese ruum ja üleval 2. Hostel ise oli pisike ja mõeldudki backpackeritele (seljaotiga reisijatele), personal mõnus ja sõbralik.

 Magasime kohaliku aja järgi kuskil kella 11 õhtul ja tunne oli hea, kuigi Miku jalg oli endiselt kole ja paistes. Saime kasutada toas WIFI-t ja hakkasime inimestele infot jagama enda kohaloleku kohta, kes kuskil vähegi onlines olid. Eesti aja järgi oli ju kell 5 õhtul ja enamus inimesi veel tööl. Selle ajaga suutsid meie arvutite akud tühjaks saada ja me mõtlesime, et vajaliku adapteri voolu saamiseks hangime alles Austraalias. Õnneks saime hosteli infost endale adapteri, mis sobis meie arvutite laadijale. Jätkasime oma toimetustega, ostsime Aasia kiirnuudleid ja tegime endale nö. õhtusööki hosteli köögis. Väga armas ja puhas hostel oli. Enne uuesti magama jäämist kallasime end üle paanikaga, kui Miku isa Skype vahendusel ütles, et tegemist võib olla lennujärgse tromboosiga, siis hakkasin googeldama selle olemust, sümptomeid jne. Asi oli selge, et tuleb teha arsti visiit ja ainus hetkel mõeldav variant oli lennujaama arst, mis meile kõige kättesaadavam tundus. Jumal tänatud, et meil on maailmas internet. Uurisime välja kohad, kus arst on ja mis on võimalikud variandid varakult lennujaama jõudmiseks. Selge oli see, et sel hetkel me seda tegema ei hakanud. Plaan oli tõusta hommikul kell 6 ja siis liikuma hakata, järgmine lend, mis meid edasi pidi viima läks 11:15. Niisiis saime hosteliga kokkuleppe, et hommikusöök/kohv, mida pidi pakutama kella 7-st, saime kell 6. Kiire tõusmise juures sain meile ka internetis broneeritud esimese öö Perthis samamoodi PackBackerisse- jagame 6 inimesega ühte tuba. Mõtlesin, et kui me ka täna enda pagasit kätte ei saa, siis on vähemalt lennujaamal meie aadress, kuhu pagas Austraaliast toimetada, kui me seda Singapuris kätte ei saa. Vahepeal kirjutasin ka Ergo kindlustusse, teatamaks, et meie pagas on kaotatud ja kui pagasit ei leida 4 h jooksul, siis meil õigus saada 25 % pagasikindlustuse maksumusest- nö esmaabi. Alustasime seiklemist tagasi lennujaama. Päeval oli ikka hoopis teine kvaliteet, tundsime ennast kõik paremini, olime kvaliteetselt puhanud. Lennujaamas alustasime infoletist, teada saamaks oma pagasi asukohta. Vaikselt lootsime, et pagas toimetatakse meile Austraaliasse, sest järgmisel lennul oli meie pagas piiratud ja oleksime pidanud suured ümber korraldused tegema, et pagas õigesti ära mahutada. Aga oh imet, mind lasti lubade ja saatjatega transiiti, kus asus Lost and Found pagsi kontor. Pass võeti selleks ajaks minu käest ära (mulle tundus see naljakas- kas nad arvasid, et ma põgenen sealt?:) Aga reeglid on reeglid ja tuleb austada neid seadusi, mis on kohalikel). Sain jälle uuesti oma loo rääkida, ja anda dokumendid ja siis uuesti veel vormistada dokumendid, kui saabus info, et meie kotid on leitud.

 Tore, olin rõõmus ja ühteaegu pidi pea jälle töötama hakkama, et edasisi plaane pagasi osas tegema hakata. Saime lahendatud, tegime check- ini ja otsustasime pagasi juurde osta. Õnneks meeletult, kallis ei olnud, 60 kohalikku raha (ca 30 €). Lennujaama transiittssoonis sai Mikk arsti juurde, arst kirjutas antibiootikumid ja vaatas üle, tema arvates ei olnud põhjust muretsemiseks.

 Tegime väikse võileiva kuni meie nimesid juba hüüti, et viimane aeg minna lennukile. Kiirustasime lennukile ja teekond Austraaliasse jätkus…

… to be continued . . .