08.05.2014
Tere kõik!
Aeg lendab… Imelik, aga tõesti Austraalias on aeg justki teises ühikus.
Minut Eestis kestab 30 sekundit Austraalias
Nädal Eestis kestab siin vaid 4 päeva…
Nii tiksub aeg sinnapoole, et varsti on käes talv.
Suvi Eestis kestab siin terve talve :)
Sõidame juuni alguses Balile. Seda võimalust ei tohi lihtsalt käest lasta, kuna lennupiletid on ebainimlikult odavad. Mina ja Liisu jätame kuu lõpus Albany, oma töö(dega) ja juba heade sõpradega hüvasti… Ma sellest rohkem preagu ei kirjuta, sest nii nagu meile on õpetatud - Mehed ei nuta!
Seega - 1. juuni kuni 12. juuni naudime Bali mõnusid. Nädalaks on meil broneering hotelli, jah ka see oli ebainimlikult odav, ja pärast seda laseme tuulel end kanda… loodetavasti kuhugi mere kaldal olevasse onnikesse. Siis veel üks hüvastijätt, küll lühemaks ajaks, aga siiski…
Agnes rändab pärast puhkust tagasi Albany'sse ja ülejäänud Almoz'e seltskonda edasi Austraalia põhja piirkonda. Hea on see, et varsti oleme jälle kõik koos, kui mitte Austraalias siis kindlasti Eestima pinnal. Albany sõbrad, aga jäävad Albany sõpradeks…
Ei taha hüvasti jätta, ei taha……
19.04.2014
Tähistasime oma "majaperega" Lihavõttepühasid. Valmistasin Sichuan'i provintsi nuudlirooga, nautisime üheskoos õues päikest, maitsvat lõunat ja arutasime kõikvõimalike maailmamuresid. Arvestades seda, et sügis on siin juba täies hoos, vedas meil ilmaga meeletult :)
It's family time...
Ja kõik pööravad pilgud hobustele…
Sichuan noodles…
04.20.2014
Käisime nautimas Albany parimat meelelahutust ja seltskonna üritust - Horse Races.
Kohalikud kuulsused oli selga pannud kõige uuemad ülikonnad ja kallimad kleidid, jalga kõige kõrgema kontsaga kingad ning oli aeg laristada meeletuid summasid hobuste peale.
Meie olime tagasihoidlikud ja panustasime väikelt ja võitsime palju. Agnes nimelt ei ole tihe panustaja aga kui ta ikka valib välja hobuse kes on väärt 10. dollarist panust siis võidusumma on üldjuhul 300. dollari ringis.
Are you ready to gamble?
Enne panustamist tuleb ikka hobused üle vaadata...
Ma lootsin, et nad on reastatud finiši ületamise järjekorras … EI...
…
Ülejäänud aja teeme muudkui tööd tööd ja siis veel veidi tööd. Ilmad on jahedad ja viis päeva nädalas sajab vihma. Aga mis see on, mis selle kõik nii meeldivaks teeb? Miks siit ära minek juba kolm nädalat enne nii raske tundub olevat?
Kas need on sõbrad?
...
…
On see meile juba armsaks saanud 141 Robinson RD ?
...
…
…
…
Või on meile töö juba nii meeldivaks saanud, et ei taha lihtsalt edasi liikuda, teiste sõnadega oleme siia "kinni" jäänud?
Vastuseid ootame mikklahe@gmail.com või blogi kommentaaridesse…
Eks see mis lahkumise nii raskeks teeb on kõik see kokku. Nagu on aeg siin teine on ka inimesed siin veidike teistsugused… Nii tüdrukute sõbrad tööl, minu sõbrad tööl, majakaaslased, Peter… Robinson road 141 ei ole tavaline koht. Kui teist keegi Albanysse sattuma peaks, siis olge head ja tulge külastage seda kohta. Kõik eestlased kes meil külas on käinud, samuti kõik teised inimesed - ütlevad, et meil on hullupööra vedanud. Tundsime seda ise ka alguses, nüüd on aga see justkui tavaline ja mida lähemale tuleb ärasõit seda erilisemaks ta jälle muutub - pesemata nõud kraanikausis, iga ämblikuvõrk toanurgas ja kolmandat päeva üleujutav prügikast, Peteri lärmakad Rockn'Roll showd mis kestavad hilisõhtuni (ei ole sugugi tõsi, et noored alati vanemaid inimesi terroriseerivad!!!). Igalühel siin majas on oma lugu, mis on täis Õnne, õnnetust, draamat, pisaraid ja kõikvõimalike muid asju millest internetis isegi kirjutada ei tohi… Üks asi on kindel - Albany jätab meisse sügava jälje, nii pähe kui ka südamesse.
Tuleb vaid loota, et kunagi tuleb päev kui meil õnnestub neid inimesi jälle näha. Aitäh teile - Scotte, Cassie, Antonio, Peter (korda kaks), Rob, Andrea, Daniel, Jade ja kõik teised.
Vahepeal tutvusime Indrekuga… Eesti poiss, viisakas, nägus, julge ja pealehakkamist täis…
03.05.2014 võtsime ette kege rännaku Perthi, sest Indrekul oli tarvis kiirelt korra Eestis ära käia…
Eesti ta veel jõudnud ei ole, sest tegi väikese kolmenädalase peatuse Vietnamis.
On the road to Perth
Still on the road…
Mõtlesime siis, et hakkame varakult minema (kell 11:00), et väga hilja peale ei tahaks jääda. Peale 480km olime Perhtis, ja sihtkohani Perthis oli veel sõita ligi 60 kilomeetrit. Ei mahu pähe lihtsalt… Liiga suur, liiga kiire ja veelkord liiga suur. Indrek turvaliselt sõpradele üle antud alustasime sõitu tagasi Albany poole. 80 kilomeetrit enne kodu pidas kinni meid Mount Parker'i politsei - Põhjus miks me teid täna peatasime on teie kiirus… Kas te teate kui kiiresti te sõitsite? Veidi üle 110? Jah - 118 km/h… Ärge kiirustage ja turvalist sõitu… Kiire lihtne, sõbralik ja konkreetne. Aitäh Mount Parker'i konstaablid. Tagasi Albanys olime kell 21:30.
Jep, meil on nüüd Liisuga BMW 525 :)
Luban teile ühte postitust Albanyst veel
Siis kohtume juba Balil…
TBC...
